Taevane Pärand

Vibumeister

Bella öö oli möödunud nii rahulikult nagu poleks ta ammu rahu saanud. Sellist rahu voogas ta olekust ning südamest, et hommikul ärgates ei tundnud Rebeka ja Kassandra teda äragi. Bella lausa säras rõõmust!

„Mis sinuga juhtunud on? Sa särad ja hiilgad rahust nagu... nagu mõni ingel!" imestas Kassandra, kelle imestusest kees teevesi üle. Midagi erakordset pidi sündinud olema.

„Tõesti, Bella, räägi ometi!" palus Rebeka. Koos kaaslasega talutasid nad õnnest säriseva Bella tule äärde palgile istuma. Kalliskivi pani samuti toimuvat imeks, ta tõi kruusiga Bellale vett ning seisis ta selja taha juhuks, kui ta peaks minestama. Kruusi vaevu käes hoides, hingas Bella paar sõõmu värsket õhku ning hüüatas siis valjusti: „Te ei kujuta ilmaski ette, mis minuga täna öösel juhtus! Ma kohtusin Juuda Lõviga!"

Sõbratarid jäid seda nime kuuldes keeletuks. Nende suud vajusid ammuli ning silmad läksid imetlusest pärani. Tekkis ärev vaikus, milles võis kuulda ka vihmaussi mätaste all roomamist.

Viimaks sai Kassandra sõna suust ja küsis: „Kuidas see sündis? Räägi meile kõigest! Ma põlen uudisimust!"

Nõnda siis jutustas Bella mis temas oli tol õhtul toimunud, ta kirjeldas kõike üksikasjaliselt. Hõisates rääkis ta neile rõõmust, armastusest ning rahust, mis temas nüüd pulbitsesid nagu selgeveeline allikas. Oma jutu lõpetades, tõmbas ta taskust medaljoni, mille talle oli andnud Lõvi. Medaljon oli samasugune kui teistel, tüdrukud vaatlesid seda ainiti ja tõid lagedale ka enda omad. Kuldsete äärtega A ja O sätendasid päikese käes imeliselt, tuletades kõigile meelde, kellega nad koos rändavad.

Äkitselt tärkas Rebekas küsimus Kassandra kohta: „Aga kuule Kassandra, kust sina oma ripatsi said, äkki räägid meile ka?" „Ma räägin teile heammeelega," lausus Kassandra, „See juhtus kaua aega tagasi, kui ma veel väike olin. Mu vanemad hukkusid vaenlaste mõõga läbi. Minu isa kui rüütlit austati väga, mind kui tema järeltulijat lausa vihati ebaselgel põhjusel. Lõpuks ei suutnud ma enam tagakiusu ja solvanguid taluda, mis minu vastu välja mõeldi ja ma otsustasin lahkuda. Ma olin sellel hetkel vaid üheksa aastane." Kassandra tegi väikese pausi ja rüüpas kuuma taimeteed.

„See on kohtav, miks nad sind niimoodi vihkasid?" küsis Rebeka.

„Ma ei tea, võibolla nad vihkasid mu suguvõsa. Olen veendunud, et neil oli minevikus suuri konflikte. Kust peaksin ma seda teadma? Mäletan ähmaselt ühte õhtut, kui kuulsin uksele valju koputust millele järgnesid vihased hüüded. Ma ei jõudnud eriti ehmudagi, kui ema mu käest kinni haaras ja mu torni kambrisse viis. Jäin sinna terveks õhtuks, kuulsin alt vahepeal raevunud hääli ning mõõga kolksatusi, kuulsin nuttu.

See öö ei lähe mul vist kunagi meelest. Olen nüüd kindel, et need kes ukse taga prõmmisid, olid rahulolematud alluvad ja vasallid, ässitatud teise domineeriva suguvõsa poolt. Selle suguvõsa nimi on Kihvadroh. Meie suguvõsad on pikka aega võimu pärast riielnud, minu suguvõsa tahtis kasutada seda heal eesmärgil, mitte nagu teine, kes soovis kogu meie alevikku ning kui võimalik, ka kogu kuningriiki kontrollida oma türanniaga. Kuid inimesed ei ole meie vaenlased, vaid Pimedus, mis on neid sandistanud.

Igatahes, pärast mu vanemate surma suures sõjas, põgenesin. Olin sunnitud elama võõrate abist ning toetusest. Mõnikord pidin ööbima mitu päeva üksinda lageda taeva all. Kuid ühel päeval sattusin ma ühele turuplatsile kuulama ühe mehe juttu. See mees nägi väga tark välja, ta kõneles armastusest ja armust mis on meile kõigile kätte saadav, kui me järgneme ja usume Suurt Kuningate Kuningat. See jutt tundus mulle muinasjutuna sell hetkel, kuid ajapikku mõistsin kui suur mõte ja sõnum selles peitus. Järsku mõistsin, et olin seda varem kuulnud: see oli kunagi samuti turul koos isaga. Mu isa võttis mind käekõrvale ja seletas hästi lihtsalt ära kõik mida räägiti, lõpetades sellise lausega: „Ära seda kunagi unusta, et sind armastatakse, ära unusta neid sõnu mida ma räägin sulle!"