Taevane Pärand

Purukuiv müür

Kuiv ja kuum õhk täitis tüdrukute sõõrmeid. Palged punetasid liigsest käikesest ja kuivusest, nahk nende laubal ja palgeil pragunes ja hakkas ära kooruma. Nii kuiv oli troopiline kliima. Vesi oli otsakorral, seda ei jätkunud viieks päevakski. Süüa ei suutnud neist kolmest keegi, kuiv ja soolakas liha panid nende katkised huuled kipitama ja valutama. Hobustegi jõud oli otsakorral. Nad ei olnud harjunud selliste oludega, nad vajasid rohkem vett kui nende päevane veeportsion võimaldas. Erinevalt nende kaugest sugulasest kõrbe hobusest, kes elas kogu oma elu kõrbes, ei talunud tavaratsud sellist pidevat kuumust ja ekstreemsust.

Tüdrukud liikusid aeglaselt mööda kõrbe äärt edasi. Nad ei usaldanud enam teed, mis nüüd pärast nii paljusid miile kadus liiva. Kõik olid ühel nõul, et tee tuli hüljata. Nõnda nad siis lahkusid Peateelt ja suundusid otsima mõnda muud rada. Või ehk nad lootsid, et kõrbel on kitsam koht, kust nad läbi saavad suurema vaevata. Tundmatu kõrb hirmutas neid ja nad ei tahtnud mingi hinna eest oma jalga liiva panna. Ainus, kes plaanile vastu seisis oli Kalliskivi. Tema kui ustav ja kohusetundlik loom ei olnud nõus õigelt teelt kõrvale astuma ning nimetas teisi liiga mugavateks ja laiskadeks. Seda poleks ta muidugi pidanud tegema, sest otsekohe sai ta sõnarahe osaliseks. Kurnatud Rebeka julgustas irooniliselt Kalliskivi kõrbesse minema, et jätku pealegi Kalliskivi oma sõbrad üksinda ja lennaku üle kõrbe, tema on ju ainuke geenius, kellel on tiivad. „Kas sa kavatsed meie sõpruse murda, Kalliskivi? Kas me ei peaks olema asjades üksmeelel ja valmis uusi lahendusi leidma?" küsis nöökivalt Rebeka. „Aga Rebeka, see on selge ära pöördumine Kuningast. Mõtle ometi!" protesteeris Kalliskivi. „Me peaksime ootama Kuningalt kinnitust edasise kohta ja alles siis tegustema." Selle peale pööritas Rebeka ainult silmi ja pani käed puusa. „Ah et ootama," ilkus ta. „Kas sa kuuled tema käält praegu või? Mina igatahes mitte. Vaata mind! Vaata Bellat ja Kassandrat! Me oleme tüdinud ja janust ning kuumast nõrkemas. Me peame leidma vett ja varju. Siia jäädes me sureme kindlasti." Kalliskivi pilk külmenes „Mis sinuga on Rebeka? Ma ei tunne sind äragi," ütles ta. Selle peale ägestus Rebeka veelgi „Sina ei tunne mind ära?! Vaata ennast! Ma ei tunne hoopis sind! Mis on saanud üksmeelest meie vahel, oh Kalliskivi?" hüüdis ta vihaselt. Ta pöördus ära ja kattis käega oma näo. Pärast pingelist vaikust vaatas ta taas Kalliskivi poole, kuid tema pilk oli kaugel, mitte enam soe ja sõbralik vaid külm ja võõrastav. „Kui tahad siia jääda, siis jää minugipoolest. Sinust pole niiguinii abi olnud," sähvas ta. See mõjus kui noalöök selga. Kalliskivi võpatas kergelt ning Kassandra nägi nagu oleks miski ta sees puruks löödud. Tundus, et Rebeka tõesti nägi seda, kuid vihast pimestatult tegi ta näo nagu ta ei märkakski seda. Ta pööras selja ning suundus Liilja juurde. Vaene loom oli päris läbi, ta karv oli higist märg ja vaht valendas ta rinnaesisel. Rebeka avas kotid ning hakkas ebavajalikke koormaid ära viskama, et veidike kergendada teekonda. Hobune hingeldas kuumas kõrbeõhus. Lõpetanud toimingu haaras ta ratsmeist ning astus mõned sammud. Ta seisatas ja vaatas tagasi. Bella ja Kassandra seisid ikka veel samas kohas, Kalliskivi samuti. „Hakkame minema! Nüüd kohe," hüüdis ta käsutades. Jahmunult haarasid neiud oma väsinud ratsud ning järgnesid Rebekale. Viimase pilk viibis veel Kalliskivil, tema vahuvalge lakk lendles õrnalt tuulekeses. Siis pööras ta pea ära ja sammus sirgelt mööda liivakõrbe äärt edasi.

Päike oli oma teekonna kõrgeimas punktis kui teelised pausi tegid. Kuumus oli halastamatu, okkasiste vartega põõsaäbarik ei andnud suurt varju. Bella tõstis käe varjuks silmadele ja dakseeris ümbrust. Mitte midagi. Ainult kivid, liiv ja okkalised puhmad. Tüdrukute jõud oli otsakorral, iga samm nõudis suurt jõupingutust ja kuiv kurk kisendas värske vee järele. Et mitte päikesepistet saada, tegid neiud endile riidest peakatted. Veidi abi neist on, aga mitte kauaks, ilma veeta ei pea nad kaua vastu. Peale peatust asusid nad vaevaga teele, tuul keerutas üles väikeseid tolmukeerised, mis hõljusid natuke aega õhus tantsides. Kõigi silmad olid tüdinud üksluisest maastikust. Kollakas oranž kõrb ühel, tuhmpruun kivine lagendik teisel pool. Harvad puhmad rõõmustasid vaid veidi; võis ju loota, et kuskil seal all on või on olnud vett, mis annab visadele taimedele elujõu. See jõuallikas oli kahjuks tütrukutele kättesaamatu. Järgmise päeva saabudes ei suutnud hobused üleski tõusta oma asemeilt. Tüdrukudki taarusid vaevaliselt ringi, pilgud tühjad ja tuhmid. Langetati otsus, et jäädakse paigale sinnasamasse kahe leetpõõsa varju. Päike oli täiesti halastamatu ning tungis põõsa varjust hoolimata maapinnani ning ka tüdrukute higistele nägudele.