Taevane Pärand

Erothary mäed ja Pacemi org

Järgmisel hommikul enne koitu olid tüdrukud taas teel, seekord ees sinavate mägede poole, mis olid kattunud paksude pilvede alla. Mägedes pidi laiuma varjuline org, täis varjulisi metsikuid viigipuude istandusi ning ohtralt Eluvee allikaid, mis vulisesid mahedalt varjuliste viljapuude all. Org oli viljakas oma pinnase pärast, milles leidus toitaineid terveks aastaajaks, nii et orgu ei puutunud talvel lumi ja sügisel ei leidnud sinna teed külm põhja tuul.

Matkalised sisenesid mäekurusse, mis tõusis aeglaselt mäetuppu ning kust oli võimalik siseneda orgu. Org oli mõeldud kõigile nautimiseks, kuid sinna sisenedes pidid järgima üht lihtsat reeglit: „Ära riku aeda, sest kõik on kõigile mõeldud jagamiseks."

„Teate mis, ma mõtlesin oma hobusele nime välja, tahate ehk kuulda?" küsis Kassandra kaaslastelt.

„Mis see siis on?" „Britha,"vastas Kassanra uhkelt.

„Väga kena nimi, aga mina mõtlesin enda hobusele sammuti nime välja," teatas Bella."See on Saphira," teatas ta särades.

„Kas sinu ratsul on ka nimi, Rebeka?" küsis Kassandra.

Tüdruk noogutas ja sosistas ühe sõna: „Liilja."

„Mida see Britha tähendab?" küsis uudisimulik Bella, ise midagi ratsutades kududes.

„Britha tähendab julget. Ma hüüan teda muidugi lihtsalt Brithaks," lausus ta Kassandra. Rebeka oli nii mõtteisse vajunud, mõeldes sellele, mis neid orus on ootamas ning kuhu poole ned minema peavad. Siis tuli talle meelde üks lõbus nali, mille ta ise oli välja mõelnud. Nalja lõppedes naersid kõik südamest, see tegi olemise kergeks ja lõbusaks.

Tüdrukud tõusid mäkke lootuses leida salajast sissepääsu. Tegelikult polnud see sissepääs nii salajane, kui ainult see, et teda oli raske leida. Orgu sai siseneda ainult tunneli kaudu, mis lookles mäe sees nagu suur madu.

Lõpuks silmasid nad kaljunukkide tagant sissekäigu avaust, see oli ääristatud kaunite ornamentidega ja selle kohal seisis looklev kiri:

„Olgu mägede vahel õiglus ja rahu ning orgudes rõõm, sest Tema valvab nende üle igavesti!"

„Me võiksime seljast maha tulla, et hobuseid talutada. Nad on nii tublid siiamaani olnud,"pakkus Kassandra. Ülejäänud kaks olid nõus. Tasakesi libistati end sadulast maha ja võeti välja kotike porgandiga. See maiuspala läks hobuste vahel jagamiseks.

Nad sisenesid tunnelisse. Kivist tahutud seinad olid puhtad ja kuivad, põrand sile ja tolmust puutumata.

Seintelt kajas vastu ainult tüdrukute saabaste sahin ja hobuste kapjade klõbin. Kõik oli väga vaikne ja rahulik. Ees hakkas paistma võbelev kuma, see tuli tõrvikutest, mis iial ei kustunud ega kahanenud ja valgustasid sopilisi kalju seinu. Selles hämaras valguses oli näha neiude väsinud nägusid, kuid ka õrna naeratust, mis oli tingitud lootusest ja rõõmust. Viimaks hakkas paistma kuldne päevavalgu: ere ja särav, mis pimestas tüdrukud hetkeks kui need tunneli lõppu jõudsid.

Vaatepilt lõi nad tummaks, nii et nad seisid nagu soolasambad. Neile säras vastu paradiis, just nagu väike Eedeni aed. Org oli täis viinamarja istandusi, kristallselgeid ojasid värskendava Eluveega, varjulisi metsatukkasid, kauneid kaldapealseid aasu ja muruplatse. Lillede lõhn oli magus ja õhk tolles orus kuidagi teistmoodi. Ümber oru kõrgusid kaitsvad mäetippud, just kui tahtes paradiisi igavesti võõraste eest kaitsta.

Hobused tundsid vee lõhna ning hakkasid pruuskama ja tammuma, oodates millal nad vabadusse lastakse.

Lõkke juba praksus ja telk oli püsti seatud, enne veel kui päike oli mägede taha vajunud. Taeva poole tõusid õhtusöögi hõngud, mis tulid praetud liha tükkidest lõkke kohal.

„Mida me homme teeme?" päris Kassandra, ise liha mugides.

„Harjutame. Me peame võidelda oskama, kui vaenlasega kohtume ning ma ususn, et see pole enam mägede taga," kõlas vastus.

„Aga me ei oska mõõka käsitleda, vähemalt mina mitte."

Bella kortsustas selle peale kulme, kuid kohe oli tal lahendus keelel:

„Siis ma õpetan teid, kuidas seda teha. Õpetan vaenlast üllatama, sööstma, kaitsma ja tantsima mõõgaga ja ..."

„Saime juba aru ning ära palun vehi oma kätega, kui sa räägid, sa pole lahinguplatsil," pahandas Kassandra uljast Bellat, kes oli hakkanud lõkke ümber keerlema ja oma kätega hoope jagama, kaitstes ja rünnates nähtamatut vaenlast.

„Aga mida sina teha oskad Kassandra?" sekkus vestlust kuulanud Rebekka. „Mina? Ma olen meister vibulasus ja küttimises. Kui soovite, õpetan teile vibukunsti kõige suuremaid kunste ning avaldan teile paar head jahinippi," selle juures pilgutas ta kelmikalt silma.

„Mulle sobib! Aga teeme nii, et mina õpetan homme, sina ülehomme ja nii edasi ja nii edasi. Mis arvate, pühendame need päevad võitluskunstidele," pakkus Bella, kellele meeldis asju oma moodi järjekorda seada, kuigi ta ise planeerimises eriti tugev polnud.

„Aga mida mina õpetan teile? Mul ei olnud teenija ränga töö kõrvalt muude asjade jaoks aega. Ma olen lihtsalt kasutu, kuigi tahaks nii väga midagi anda," ütles Rebeka kurvalt. Ta langetas pea ja vaikis, vaadates läbi pisarate oma kleidipalistust, mis oli porine ja määrdunud.

„Ei Rebeka. Sinult on meil kahel just kõige rohkem õppida. Kas sa ikka mäletad seda sündmust Mithrayli ääres? Kes oli see, kes meid kõiki sellesse seiklusse haaras? Kas mitte sina ei veennud Bellat meiega kaasa tulema? Ma imetlen sind, imestan kuidas sa suudad Vürsti nii jäägitult usaldada ning kuidas sa usud, et see ,mida sa palud Temalt, nii ka sünnib sulle. Ei Rebeka, sina pead meid õpetama, kuidas Teda usaldada, olla ustavad Kuningale ja palju muud. Las Kuningas õpetagu ja juhatagu meid," Kassandra pani oma käe Rebekkale õlale ja lausus vaikselt: „Pühendame kolmanda päeva Kuningale, loeme kirjarulli ja räägime temaga. Jah, nii teemegi!" Rebeka naeratas ja vaatas oma kaaslestele otsa, rõõmupisar põsel pärlendmas. Tüdruk vaatas päikest, mis just oli loojumas ja lausus: „Tõesti, sul on õigus, pühendame selle päeva Kuningale, sest tema on vägev!"