Detsembri Armastus

3. Päev

Hommikul ärgates kattis maad paks lumevaip, mis emale sugugi meelt mööda polnud.

"Mida ma nüüd teen? Mul pole isegi talverehve all."vingus ta.

Muigasin. "Oleksid pidanud selle peale varem mõtlema."

"Oh jah. Muide, isa pidi helistama teile täna."

"Miks?"

"Seda räägib ta teile ise."

Ma ei vastanud enam midagi. Jälgisin Bellat, kes taas hoolega oma jõulukalendrit avas.

"Tehke kiiresti! Me jääme muidu igale poole hiljaks."kamandas ema.

***

Õhtul helistas isa ja kutsus meid Bellaga välja sööma. Olime muidugi nõus.

Isa ootas meid väikses kohvikus. Ta istus akna all nelja kohalises lauas ja nägi üpris morn välja. Kuid mind ja Bellat nähes tuli ta näole naeratus.

"Tere, kallikesed. Istuge lauda, ma lähen võtan meile menüüd."

Istusime lauda. Isa tuli tagasi, käes menüüd. Ta üritas küll näidata, et ta on heas tujus, kuid ma nägin teda läbi.

"Isa, kas kõik on ikka hästi?"küsisin ma vaikselt.

"Jah. Lihtsalt ma tahtsin teid väga näha."

"Tule tagasi koju, issi."palus Bella.

Vaatasime mõlemad üksteisele otsa. Kuidas ma seletan oma viieaastasele õele, et issi ei tule enam koju?

"Bellakene, vali välja mida sa süüa tahad."vastas isa vaid.

Ohkasin. Kuna mul eriti isu polnud, võtsin omale ühe suure kakao ja juustu croissanti. Bella võttis omale kihilise šokolaadi koogi ja isa kanasalati.

"Mida te jõulude ajal plaanite?"küsis isa.

"Me isegi pole arutanud seda."

"Te võiksite 25.ndal ka minu juurde tulla. Ja õigel päeval olete emaga."

"Mhm, me räägime sellest emaga."

Bella läks nii kauaks mängunurka, kuni meile toidud toodi. Tahtsin isalt nii palju küsida, kuid sõnad olid justkui kusagile kinni jäänud.

"Pauline, ma loodan, et sa ei pea pikka viha minu ja ema peale."

"Pikka viha? Ei, üldse mitte."ütlesin ma vaikselt.

"Meie vahel pole enam lihtsalt seda, mis oli vanasti. Sa ju tead, et mõnikord juhtub nii."

"Muidugi tean. Haiget teeb see ikka."

Isa hakkas just midagi ütlema, kuid ma ei pannud teda tähele. Nimelt astusid kohvikusse sisse Stefan, Harry, Amanda ja Steffy.

"Pauline, kas sa ikka kuulad mind?"

"Jah, anna andeks."

"Ma just ütlesin, et mul on kahju."

"Minul ka."

Vaatasin Stefani poole ja ka tema märkas mind. Ta naeratas mulle. Naeratasin talle vastu.

Bella tuli kiljates tagasi lauda, sest nägi eemalt, et meile tuuakse toidud. Ma poleks osanud aga oodata, et Stefan tuleb meile tere ütlema.

"Tere."ütles poiss, seistes meie kõrval.

"Tšau. Mis sa siin teed?"

"Tulin sõpradega sööma."

"Oh, kena."

"Mina olen muide, Stefan. Pauline sõber."ütles poiss mu isale.

Isa muigas. "Või nii. Mina olen Pauline isa. Scott."

"Väga tore tutvuda,"vastas Stefan,"Pauline, ma kirjutan sulle pärast."

Noogutasin. Poiss läks tagasi oma lauda. Olin terve selle aja ennast millegipärast ebamugavalt tundnud. Kuid ebamugavaks alles läks.

"Kas see oli sinu poiss?"küsis Bella.

"Issand jumal, ei, Bella."ütlesin ma silmi pööritades.

"Sa võid ju meile öelda, kui see nii on."ütles isa.

"See pole nii, "sõnasin ma,"Unustage ära."