Detsembri Armastus

23. Päev

Ärkasin järgmine hommik koputuse peale. Olime Harryga filmi vaadates diivanitele magama jäänud. Emmelie magas kotttooli peal. Üritasin püsti tõusta. Kogu mu keha oli kange.

Ust avades vaatas mulle vastu Stefan. Tahtsin ukse sulgeda, kuid poiss pani oma jala ukse vahele.

"Palun, kuula mind."

"Ma ei taha enam sinuga tegemist teha."

"Pauline, ma päriselt armusin sinusse. Selles osas ma ei valetanud."

"Tead, mind ei huvita enam üldse. Kuidas sa teadsid, et ma siin olen?"

"Emmelie ütles Mariele ja ma sain tema kaudu teada."

"Jäta mind rahule. Meie vahel on kõik läbi."

"Kas sa ei taha mulle uut võimalust anda? Ma näitan sulle, et ma olen sinusse armunud."

"Miks sa seda enne ei näidanud?"

"Ma näitasin. Aga see kukkus kõik lollisti välja. Mida ma saan teha, et sa mulle andestaksid?"

"Mitte midagi, Stefan. Palun, mine ära."

"Pauline..."sosistas ta, haarates mu kallistusse. Lasin tal ennast kallistada, kuid ei kallistanud teda vastu.

Lükkasin ta endast eemale, püüdes silmi tungivaid pisaraid vältida. "Mine. Mine nüüd."

"Ma loodan, et sa kunagi andestad."pomisesin Stefan vaikselt ja lahkus siis. Panin ukse kinni ja istusin diivanile.

"Mis juhtus?"küsis Harry, kes oli ilmselt meie häälte peale üles tõusnud.

"Stefan oli siin."

"Kuidas ta teadis siia tulla?"

"Marie ütles talle."

"Mis ta tahtis?"

"Uut võimalust ja andestust saada. Rääkis, et oli päriselt minusse armunud."

Harry turtsatas. "Oli ta jah sinusse armunud."

"Ma ei taha temast enam mitte midagi teada."

"Oleks parem, kui sa ei teeks temaga enam tegemist."

Varsti ärkas ka Emmelie ning rääkisin ka talle, et Stefan oli siin käinud. Emmelie kiitis mind, sest olin poisi pikalt saatnud.

"Me leiame sulle veel korraliku poisi."ütles Emmelie.

"Ma ei taha enam tükk aega poistega tegemist teha."

"Okei, ma saan aru. Aga et sa teaks, siis normaalseid poisse on ka veel maailmas järel."

Noogutasin. "Kusagil ikka on."

***

Õhtul koju jõudes sai ema kohe aru, et midagi oli lahti. Jutustasin talle kõik Stefani kohta ära. Mind ei huvitanud, et Bella seal samas oli ja ta sesa kõike kuulis. Võibolla ta saabki nii teada, et tulevikus peab ta kindlasti sellistest poistest eemale hoidma.

"Kallikene, mul on nii kahju. Ma ei arvanud üldse, et nii võib minna."

"Ma olen temas nii pettunud."

Tundus, et ka Bella oli pettunud. Ta oli ikkagi Stefaniga lähedaseks saanud. Bosse sai samuti aru, et ma olen kurb ning ta pani oma pea mulle sülle.

"Õnneks oled mul sina alles."sosistasin ma koerale, sügades teda kõrva tagant.

Otsustasin õhtul koera kaasa võtta ja jalutama minna, et veidike sellest möllust eemale saada.