Detsembri Armastus

6. Päev

Pidu kestis veel kaua. Kell kaksteist läksime kõik välja, et raketti lasta. Mul oli tunne nagu oleks vanaasta õhtu. Mis polnud enam ju tegelikult kaugel.

"Chris, pane nüüd raketid paukuma!"karjus Stefan. Karjusin poisiga kaasa.

Ja kui esimene raketi pauk käis, tulid taevasse erinevaid värve. Karjusin kõikide teistega kaasa.

See kõik tuli väga ootamatult. Ma lihtsalt vaatasin Stefanile otsa ning ta suudles mind nende rakettide all.

"Pauline, ma..."hakkas Stefan midagi ütlema, kuid ma peatasin ta.

"Ära ütle midagi. Naudime seda hetke. Kahekesi."sosistasin ma.

Stefan naeratas. "Hea küll."

Heitsin pilgu Emmelie poole, kes seisis taga pool. Ta tõstis pöidlaid minu poole üles.

Kui raketid otsa said, läksid kõik tagasi sisse, kuid mina ja Stefan jäime välja.

"Pauline."

"Stefan."

"Okei, ma ei tea isegi enam, mida öelda."ütles kutt.

"Me ei peagi midagi ütlema. See meeldis mulle väga."

"Päriselt?"

"Jah. Lähme sisse tagasi. Sööme natuke mandariine ja joome sooja kakaod."

"See on väga super mõte."

***

Järgmine päev nõudis Emmelie minult detaile.

"Kuidas see siis oli?"

"Emmelie, rahu. See oli väga hea."

"Lihtsalt väga hea? Ole nüüd."

"See meeldis mulle väga. Oled rahul?"

"Noh, hea küll."

Hiljem kapist oma jopet võttes, leidsin sealt kirja.

Kohtume kooli lähedal olevas rulapargis. Ma tahan su ühte väga lahedasse kohta viia.

Stefan

Panin jope selga ja jooksin rulaparki. Stefan istuski seal, suits näpuvahel.

"Hei. Ma leidsin su kirja."ütlesin ma poisile.

"Väga tore. Ma viin meid ühte kohta. Aga ma ei kavatse seda sulle enne kohale sõitu öelda."

"Miks nii?"

"Ma tahan, et midagi jääks üllatuseks."

"Ah nii salapärane kutt oled meil."

"Muidugi."

Peatusime jäähalli ees. Sain kohe aru, et kutr tahab meid uisutama viia.

"Uisutama? Aga ma ei oska ju uisutada."ütlesin ma Stefanile.

"Mina oskan. Ma aitan sind, ära muretse."

Muretsesin siiski. Stefan maksis meie piletite eest. Õnneks saime uisud niisama võtta. Panime omale uisud jalga ja läksime platsile.

"Lase lahti, ma hoian sind kinni."sõnas Stefan.

"Kas sa lubad, et ei lase mul kukkuda?"

"Luban. Usalda mind nüüd."

Lasin lahti, kuid pigistasin kõvasti Stefani kätt. Poiss hoidis terve aja oma kätt mu seljal. Püüdsin mitte nii kange olla.

"Lase ennast lõdvaks. Ma hoian sind kinni."ütles poiss.

"Hea küll. Ma üritan sinuga kaasa uisutada."

Lasin ennast lõdvaks ning hakkasin poisiga samal ajal vaikselt uisutama. Stefan naeratas mulle.

"Väga hea. Sul juba tuleb."

"Ma üritan."vastasin.

Vahepeal tegime pausi ja Stefan ostis meile kuuma kakaod vahukommidega. Istusime pinkidele.

"Noh, kuidas on?"küsis Stefan.

"Super. Ja isegi uisutamine tuleb juba tänu sinule väga hästi välja."

"Mul on hea meel selle üle."

"Mulle on väga tänane päev meeldinud."

"Kas sa ei peaks seda siis ütlema, kui ma su koju saadan?"küsis poiss muiates.

"Ja siis kujutad ette veel ühe suudluse ka röövida?"

"Umbes midagi sellist jah."

"Käi kanni."ütlesin ma naerdes.

"Lähme teeme veel ühed tiirud?"

Noogutasin. Jõime kakao ära, viskasime topsid prügikasti ja läksime veel uisuplatsile.