Detsembri Armastus

11. Päev

Võpatasin, kui kuulsin, kuidas keegi ust lahti teeb. Olime mõlemad Stefaniga magama jäänud. Ma ei tahtnud poissi üles ajada, kuid tegin seda siiski.

"Kas me jäime magama?"küsis ta oma unise armsa häälega.

"Jah. Ma arvan, et mu ema tuli koju."

Ema ilmuski tuppa. Oli näha, et ta oli väga väsinud.

"Emps, kuidas läks?"küsisin ma.

"Oleme su isaga ametlikult lahutatud.  Ja kuidas sinul?"

"Väga hästi."

"Paulinel juhtus üks õnnetus ka."

"Stefan!"

"Mis on? Su emal on õigus teada."

"Mis sul juhtus?"

"Ma ei vaadanud teed ja ma jäin auto alla. Aga mitte midagi tõsist ei juhtunud! Kõigest väike šokk ja peapõrutus."

"Pauline, palun ole ettevaatlik. Ja miks sa mulle sellest kohe ei rääkinud?"

"Sest ma ei tahtnud sind päeval segada."

"Vähemalt ei juhtubud midagi hullu. Stefan, kas sa meile õhtusöögile tahaksid jääda?"

"Jah, miks mitte?"

"Ma näen, et olete pitsat söönud aga siiski."ütles ema muiates.

"Ma pidin ju kuidagi Paulinet ravima."

Ema kõigest muigas. Nii kaua kui ema süüa tegi, istusime minu toas ja rääkisime juttu.

"Sa oled minu kohta kindlasti palju jutte kuulnud."alustas Stefan.

"Nojah. Mõned hoiatavad, et ma peaksin sinust eemale hoidma."

"Aga sa meeldid mulle päriselt, Pauline. Ma ei taha sinust eemale hoida."

"Ja mina ei taha sinust ka."

"Kas teeme asja ametlikuks?"

"Sa mõtled nagu, et me võikski koos olla?"

Stefan noogutas. "Sa oled see õige."

"Mina olen nõus."ütlesin ma naeratades.

Stefan naeratas samuti. "Mul on selle üle hea meel."

Tahtsin teda suudelda, kuid meid katkestas Bella väike koputus.

"Kas ma tohin teie juurde mängima tulla?"küsis ta vaikselt, hoides käes oma kolme Barbie nukku.

"Muidugi, kullakene."

Bella nägu läks kohe naeruseks. Olen alati Bella vanuste laste peale kade, sest neil läheb õnneks nii vähe vaja. Kõigest üks jah sõna ning nad ongi õnnelikud. Mängisime mõnda aega nukkudega, kuni ema meid sööma kutsus.

Kui Stefan õhtul ära läks, helistasin kohe Emmeliele. Ma juba aimasin, mida tüdruk kogu selle asja peale ütleb.

"Päriselt ka olete koos?"küsis Emmelie üllatunult.

"Just."

"Tead, ühte ma ütlen sulle."

"Mida?"

"Kui ta sulle haiget teeb, siis ma löön ta maa alla."

Puhkesin naerma. "Aitäh sulle."

"Ei aga tõsiselt. Sa tead, et ma oleksin selleks võimeline."

"Ma tean. Ma ei usu, et sul neid ähvardusi vaja läheb."

"Lihtsalt igaks juhuks."

Rääkisime natuke aega ja kui kõne lõpetasin, jäin mõttesse. Ma olin kahevahel. Mu süda ütles, et asi on õige, kuid mõistus keeldus seda uskumast.

"Kõik läheb hästi."ütlesin ma endale.