Detsembri Armastus

18. Päev

Ülejäänud nädala püüdsin seda sõnumit peast välja visata. Kui ma inimestest möödusin käisid pidevalt mingid sosinad. Näiteks, kui kaua ma Stefani kõrval vastu pean ja kas ma juba tean Emily kohta.

"Kuule, võtame ühe kohvi."ütles Stefan. Oli nädalavahetus ja me jalutasime kahekesi vanalinnas.

"Okei, aga siis võtame ühed soojad juustusaiad ka."

"Muidugi."

Stefan vedas mu kohvikusse sisse. Mul oli hea meel sooja saada. Stefan võttis meile kohvid koos saiakestega ning mina võtsin meile kohad.

"Kohvi ja saiakesed tulevad!"hüüdis Stefan üle kohviku, mille peald osad inimesed meid vaatasid.

"Võta natuke vaiksemalt."ütlesin ma naerdes.

"Vabandust. Ma olen heas tujus."

"Täna peaks su õde ju tulema."

"Jah. Kui me oleme omavahel asjad ära rääkinud, siis te võiksite ka ju kohtuda."

"Ma tahaks küll väga sinu õde näha."

"Ma ütlen talle edasi."

"Ma tõesti loodan, et lepite ära. Sa oled ju kohe kindlasti palju muutunud. Paremuse poole."

"Mul on hea meel, et sa nii arvad. See tähendab mulle palju."

"Teised ju võivad sinus kahelda, kuid mina ei kahtle."

Stefan naeratas. Hoolimata sellest väikesest kahtluseussist, mis minus veel oli, olin ma ikkagi temasse pööraselt armunud. Ma ei saanud sinna midagi parata.

"Ma ei tea, kas ma olen sulle seda öelnud, kuid ma olen sinusse meeletult armunud."ütlesin ma vaikselt.

"Ütle seda veel kord."palus Stefan muiates.

"Mh, sa kuulsid küll."ütlesin ma teda müksates.

"Ma tahan veel kuulda. See oli ilus."

"Ma olen sinusse armunud. Rohkem ma seda ei ütle."

"Ja mina olen sinusse armunud."

Ta tuli mulle lähemale ja suudles mind. Kõik oli liiga ilus, et tõsi olla, kuid ometi see juhtus.

"Kas keegi on öelnud, kui ilus sa oled?"

Raputasin pead. "Ainult mu ema ja isa, kui see arvesse läheb."

"Siis ma hakkan sulle seda iga päev ütlema."

"Sa hellitad mu nii ära."

"See ongi mu eesmärk."

Kui olime kohvi ära joonud ja saiakesed nahka pistnud, hakkasime tagasi kodu poole jalutama. Vahepeal oli meeletult palju lund maha sadanud ja kõik oli jääs. Püüdsin nii vaikselt liikuda, sest ma ei tahtnud kukkuda.

"Nii me ei jõuagi koju, sest kõik on nii libe."torisesin ma.

"Kas sa tahad äkki mulle sülle tulla?"

"Usu mind, siis me kukumegi maha."

"Okei, kuidas soovid."

Kui olime peaaegu minu maja juurde jõudnud, käisin ma meie trepil käna. Stefan puhkes naerma, kuid aitas mu siiski püsti.

"Nii ei ole ilus naerda."sõnasin ma pahaselt.

"Anna andeks, aga see oli naljakas."

Vaatasin talle pahaselt otsa. Kui Stefan mind suudles, kadus kogu mu halb tuju.

"Sa oled parim."ütles ta.

"Sina oled ka."

Kallistasin teda veel kõvasti ja läksin siis tuppa sooja.