Detsembri Armastus

14. Päev

Järgmised paar päeva ei näinud ma Stefanit peaaegu üldse ning ma hakkasin muretsema. Koolis oli ta küll ühel päeval, kuid kui üritasin teda kätte saada, ta põgenes.Tahtsin teada, mis toimub. Kas ta vältis mind meelega?

Õhtul tuli minu poole Emmelie ning mängisime kolmekesi lauamängu. Ma polnud õieti seal, vaid kusagil kaugel oma mõtetes ja Bella muidugi märkas seda. Ta märkab alati, kui midagi valesti on.

"Pauline, kas sa oled kurb?"küsis ta oma vaikse ja armsa häälega.

"Ei ole. Ma olen lihtsalt oma mõtetes."

"Mis juhtus?"

"Ei midagi erilist. Sina küll sellepärast muretsema ei pea."

"Millal Stefan jälle siia tuleb?"

"Ma ei tea, Bellakene."

"Kas sa tema pärast muretsedki?"

Noogutasin. Ma ei tahtnud rohkem Bella juuresolekul meie asjadest rääkida. Temal lihtsalt polnud vaja meie asjade pärast muret tunda. Ta on alles laps ja lapsed ei tohiks minu arvates muretseda.
Just siis, kui jõudsin Stefanist uuesti mõtlema hakata, koputati uksele. Ust avades vaatas mulle vastu Marie, kes hoidis Stefanit kinni.

"Anna andeks, et ma sind segan, kuid ma ei teadnud, kuhu temaga minna."ütles tüdruk kiiresti ja tuli sisse.

"Mis temaga juhtus?"küsisin ma.

"Ma nägin teda poistega kaklemas. Ma ei tea küll millepärast. Aga ta istus pingil ja tundus nii abitu."

"Äkki ta peaks haiglasse minema?"

"Eiei, ärge viige mind haiglasse. Marie pingutab üle. Ma olen veidike joonud ja ma ei saa seista eriti."ütles nüüd Stefan. Panime poisi meie toolile istuma.

"Stefan, miks sa kaklesid?"

"See oli tühine poiste kaklus. Sul pole vaja muretseda."

"Me peame su näo ära puhastama."

Emmelie otsis mulle vahendid kapist välja ning mina puhatasin poisi nägu. Üritasin temalt välja pinnida, miks ta kakles, kuid ta jäi endale kindlaks ega rääkinud sõnagi.

Õhtul, kui Emmelie ja Marie olid lahkunud, Bella oma voodis ja ema koos Bellaga, istusime mina ja Stefan minu voodil. Poiss silitas mu pead ja see oli nii mõnus.

"Anna andeks, et mind vahepeal polnud. Ma olin vahepeal hõivatud."

"Pole hullu. Ma hakkasin juba vahepeal muretsema."

"Millepärast?"

"Sind ei olnud ja ma ei teadnud, mida mõelda."

"Nüüd olen ma siin. Ära muretse."

"Nii hea on olla sinu kaisus ning see, et sa mu pead paitad."

Stefan naeratas. "Huvitav, kas su ema lubaks mul siia jääda?"

"Me ju võime küsida. Kuigi ma juba aiman, mis ta mõelda võib."

Meie üllatuseks oli ema sellega nõus. Pugesime koos minu teki alla ja rääkisime poole ööni kõigest, mis pähe tuli.