Detsembri Armastus

12. Päev

Kui esmaspäev koos kooli kõndisime olid jutud meist juba lahti läinud. Kordagi pole inimesed mind nii palju vaadanud. Ja nii palju sositanud.

"Kuidas on Stefaniga koos olla?"küsis Marie ühel vahetunnil.

"Tavaline?"Ma tõesti ei osanud seda nii kirjeldada.

"Küllap oled sa juba nii palju hoiatusi kuulnud, et ma parem isegi ei hakka enam."sõnas Marie.

"Olen jah. Ma usun meisse. Päriselt."

Sellega meie vestlus lõppes. Ma ei kannatanud enam välja, et igaüks tahtis mind tema eest hoiatada.

"Kas kõik on korras?"küsis Stefan, kes mu kõrvale istus.

"Mhm. Tegelikult kas me saaks rääkida?"

Tõusime püsti ja läksime vaiksemasse kohta.

"Mis lahti on?"

"Asi on selles, et igaüks tahab mind sinu eest hoiatada."

Stefan ohkas. "Anna andeks. Ma ausõna ei tee sulle haiget. Sa ju ei kahtle minus?"

Raputasin pead. "Aga see häirib ikkagi, kui teised kogu aeg üritavad."

"Ma räägin nendega."

Kallistasin teda. Tundsin, kuidas mul vaikselt parem hakkas.

"Tahad, teeme viimasest tunnist poppi?"

"Päriselt või?"

"Nojah. Kas sa pole seda varem teinud?"

"No ühe korra olen ja siis sain ka emalt tuupi."

"Mine näiteks kooli arsti juurde, ütle et sul on paha olla ja saadki koju."

"Okei. Ma tõesti ei jaksa enam praegu siin olla."

***

Minu juures olles pugesime kahekesi minu voodisse teki alla. Stefan tegi mulle teed ning jutustas lugusi. Panime käima ka jõululaulud ja vahepeal tantsisime nende järgi.

"Kas sul on nüüd lõbusam tuju?"

Noogutasin. "On jah."

"Mul on selle üle hea meel. Ära kuula teisi. Sa tead, et ma olen muutunud, eksole?"

"Jah, mina tean."

"Ma polegi sinult küsinud, mida sa jõuludeks tahad. Ja millal su sünnipäev on?"

"Kuule, sa ei pea mulle midagi kinkima. Ma olen rahul sellega, mis mul on."

"Ma siiski tahan sulle midagi kinkida. Mul vist on juba idee ka."

"Ole nüüd, Stefan. Mina ei oska ju sulle midagi kinkida."

"Sina ei pea kohe kindlasti midagi kinkima. Ma olen rahul, et sina oled mul olemas."

"No hea küll."

Panin pea poisi rinnale ja sulgesin silmad. Stefan sosistas mulle midagi kõrva, mida ma enam ei kuulnud, sest suundusin sügavale unenägude maailma.