Detsembri Armastus

13. Päev

Pühapäeval sain taas isaga kokku. Istusime taas väikses kohvikus ja sõime vahvleid.

"Kas sa elad endiselt oma ema juures?"küsisin ma isalt.

"Jah. Siin on väga raske uut kodu leida."

"Isegi kui leiad midagi, siis on raudselt linnast väljas ja meist liiga kaugel."

"Ma loodan, et saan selle kiiresti lahendatud. Ei tahaks ema koorma peale jääda."

"Saan aru."

Ühel hetkel astus sisse Stefan koos oma sõpradega. Ta naeris kõva häälega millegi üle ja suundus ühte lauda istuma. Ta ei pannud mind tähelegi.

"Kas seal on sinu poiss?"küsis isa, mille peale ma punastasin.

"Isa."ütlesin ma vaikselt.

"Jah, Stefan on küll tema poiss!"hüüatas Bella üle kohviku.

Stefan heitis pilgu meie poole, kuid lähemale ta ei tulnud. Ta naeris rahulikult oma sõpradega edasi. Mul oli tunne, et ta oli midagi tarvitanud või siis vähemalt tema sõbrad olid.

Kas ta ei julgenud lähemale tulla, sest mu isa oli siin? Ma ei saanudki aru, mis tal viga oli. Otsustasin sinna minna.

"Tere, Stefan."ütlesin ma, mille peale kõik poisid vait jäid.

"Ee, tere, kallis."

"Miks sa meie juurde ei tule?"küsisin ma. Nägin, kuidas üks tema sõpradest millegi üle irvitas.

"Ma võin ju tulla korraks."ütles ta.

Stefan tõusis püsti ja tutvustas ennast minu isale. Kui Stefan tagasi läks, tundsin end imelkult. Stefan tundus täna imelik ja mul oli kogu aeg tunne, et tema sõbrad naeravad mu üle.

"Nii et tema ongi su Stefan?"küsis isa, kui poiss oli ära läinud.

"Just nii."

"Kas ta ei tundunud sulle kummaline?"

Noogutasin. "Tavaliselt ta pole selline."

"Äkki kohtun temaga uuesti, kui ta tema ise jälle on?"

"See oleks tore."

Õhtul tegin Skype kõne koos Marie ja Emmeliega. Rääkisin neile ka Stefanist ja tema kummalisest käitumisest.

"Äkki nad olidki sõpradega midagi tarvitanud? Ta oli vahepeal ju suur kanepi suitsetaja ka."ütles Marie.

"Ma ei tea enam. Igaljuhul väga kummaline."sõnasin ma.

"Kas Bellale Stefan meeldib?"uuris Emmelie.

"Jah. Me mängisime üks päev kolmekesi nukkudega, siis kui Stefan siia õhtusöögile jäi."

"Nii armas."ütles Emmelie kõva häälega.

Naeratasin. "Jah. Ma vist küsin ta käest, mis temaga sel päeval juhtus."

"Uuri jah. Me tahaks ka teada siis."

Rääkisime veel pool tundi teistest asjadest ning lõpetasime kõne. Hiljem kõigele mõeldes sain aru, et viimasel ajal keerleb mu elu Stefani ümber. Kuid mida muud see saabki kaasa tuua, kui sa oled Stefan Smithi tüdruk?