Sa Tegelikult Ei Tea Mind [2018]

Kahetsen

Oli kena suvepäev 23.juuni 1996. Isa oli läinud tööle ja ema rohis aias. Päike paistis täna eredalt ja kuumuse tõttu tõmbas ema mitu korda higi laubalt ära. Mina istusin toolil ja suunasin oma näo pimestava päikese poole.
Ma tundsin süüd ema ees. Ta on kogu minu elule seadnud põhiliselt ainult kolm reeglit: Ei joo, ei suitseta ja ei käi poistega väljas enne oma elu peale minekut, siis on see sinu otsustada. Ta on alati nii mulle öelnud.
Tol päeval jäin ma tõesti vahele peites suitsukoni selja taha, nähes ema eemalt tulemas. Aga see pudel jäi ikka minu kõrvale maha.
Sellest päevast alates pole mu ema minuga sõnagi rääkinud. Aga mina ka ennast muutnud ei ole. Ma ei suudaks seda. Olen viimase aasta jooksul tihti joonud ja suitsetan ma iga päevaga aina rohkem. Ma ei suuda seda maha jätta, kui ma suitsu ei saa siis muutun ma kärsituks ja ma mõtlen ainult sellele. Ma tunnistan vähemalt endale, et olen sõltlane.

Aga ema vastupidiselt minule on alati olnud korralik. Ta ei ole kunagi teinud midagi keelatut ja ta üritas ka mind sellest eemale hoida. Ma olin ka tema ainuke lootus. Minu kaks aastat vanem õde on veel hullem kui mina. Ta oli väga hea inimene, aga lõpuks oli temaga ka sama moodi nagu minuga praegu. Ema on ta oma elust kustutanud, sama on ka isaga, kuid mina ei saaks seda kunagi teha. Kellegil teisel ei ole aimugi, kus ta elab, aga mina tean. Ma käin talle vahepeal süüa viimas ja niisama rääkimas. Ta elab ühes vanas majas linna ääres. Ega tal seal midagi kiita ei ole, maja katus laseb läbi ja on kokku kukkumise äärel, vanad mädanenud palk seinad, mis on seestpoolt üle krohvitud, korstnad mida korstnapühkija pole eemaltki näinud ja ahi, mis ei soojenda ühtki tuba ära. Jah, võib öelda, et mu õde elas nagu asotsiaal, aga tema rõõmu polnud keegi tema seest ära võtnud. Ta elas koos oma kassi Mirruga aina lagunevas majas ja ta oli õnnelik, nii palju kui ta suutis. Muidugi oli tal ka raskeid hetki, mil ta minu käte vahel nutma puhkes, kuid nii nagu minagi, me mõlemad oleme tugevad ega näita oma emotsioone liialt välja. See pole meie loomuses.
Ma sooviksin olla nagu tema. Tema suutis jätta maha joomise ja suitsetamise, ema pärast, kuid too ei tahtnud teda sellelegi vaatamata enam näha. Ma isegi imestan, et ema seda kuuldavalegi ei võtnud. Ta vihkas nii väga oma tütart, kuid miks siis mina siiani siin veel olen?

Päike läks pilve taha ja see kirjeldas ka minu emotsioone, kui nägin, et mu parimad joomakaaslased või sõbrad ma isegi ei tea kas ma saan neid sõpradeks nimetada? Nad seisid minu äsjalt üle värvidud kollase värava taga hõigates mulle juba eemalt:"privet, podruga!" samal ajal üritades väravat lahti teha. Vaatasin ema poole, ta näos ei olnud ühtegi emotsiooni ja ta jätkas oma lillepeenra äärest naatide välja tõmbamist. Ta näoilmet tähendas minu arust "Tee oma eluga mis tahad, see on ju sinu elu."
Poisid ei saanud minu väravaga hakkama ja ma läksin neile appi. Mängleva kerglusega avasin ma ühe liigutusega aia ukse, millega nemad hakkama ei saanud.
Georg vaatas mind kohe hämmalduva pilguga, küsides, kas ma olen nõid. Selle küsimuse peale ma virutasin poisile kohe vastu kukalt ja küsisin mida nad üldse siin teevad.
Muidugi, ma ju tegelikkuses teadsin, mida nad tahtsid. Nad tulid siia ainult selle pärast, et mind õhtusele peole kutsuda. Pidu toimubki selle sama türske, tumedapäise ja kahtlase olekuga Georgi juures. Tema meist oligi see suurim peolõvi. Tema oli ka see, kes mind utsitas mu esimest pitsi viina võtma. Ainult halvad mälestused. Ma vastasin neile ainult, et ma ei tea, mu ema pole sellega nõus. See oli viga, sest kohe kui ma selle kuuldavale tõin karjus Georg mu emale:"Mammi, kas me võime sinu tütrega täna peole minna? Ta on selleks juba piisavalt vana."
Selle peale hakkas kogu kamp naerma, kuid mu ema vaikis. Vaikis nagu ta alati teinud on viimasel ajal. See vaikus tekkitas mulle veel rohkem piinlikust. Ta oli minu peale vihane ja nüüd on tal selleks veel rohkem põhjuseid. Ma just hakkasin paremaks muutuma ja nüüd rikuvad nemad ikka kõik ära. Kiusatus minu sees oli suur, kuid ma ütlesin poistele ära. Ma ei soovi järgnevat pohmakat ja mälukaotust. Eelmine pidu oli juba piisav minu jaoks. See päev oli õudne. Järgmine päev ropsisin ma terve hommikupooliku. Aga Georgi peod on veelgi hullemad. Neist ei jää kaugemale ka kangemad ained. Georgil on palju tutvusi, ka narkodiilerite seas. Vähemalt nii räägivad teised, kuid mina pole teda kunagi narkootikumidega näinud. Ma isegi ei usuks, et ta "lillekesele" nii kallist kraami ka annaks, kui neil oleks. Jah, mind tõesti kutsutakse lillekeseks seal kambas. Põhjuseid on mitmeid. Ma olen ainuke tüdruk seal kambas ja muidugi olen ma ka kõige vähem elu kogenud. Mitte just küll palju aga peamiselt on need inimesed meie kambas 20+, mina aga olen alles 18. Saatsin poisid minema ja läksin maja taha rahustuseks suitsu tegema.

Ma kahetsen oma eluvalikuid ja sooviksin neist vabaneda, aga ma ei suuda.

°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°°
Ma loodan, et teile meeldis. Kindlasti võite vote'ida ja oma arvamust avaldada ja vigu parandada, sest neid on mul kindlasti, aga tänud lugemast♡.