Sa Tegelikult Ei Tea Mind [2018]

Parandamatu

No tõesti. Ärkasin üles selle tõttu, et keegi loopis kivisid vastu minu seina. Nagu ma tõesti ei oleks terve öö väljas ringi hulkunud ja paar tundi tagasi alles voodisse vajunud? Viskasin kiiresti omale hommikumantli peale ja läksin paljajalu õue. Avasin ukse ja seal seisis Georg.
"Mida sina veel tahad?" Ütlesin ma talle natukene ülbe alatooniga.
"Sa oled pahane minu peale?"
"Ei." Ma tegelikult olen temas ainult pettunud. Ma teadsin, et ta üks igavene joodik ja peoloom on aga ma ei uskunud, et ta midagi veel hullemat on.
"Miks siis käitud nii?"
"Ma ei viitsi lihtsalt selliste asjadega tegeleda."
"Aga tule ikka, ma lähen täna Kristjani poole ja pole midagi hullu, kõigest mingi väike istumine sõbradega Erki juures."
"Ei."
"Ära karda, me ei tee midagi halba, võib-olla kõigest väiksed joogid ja see on kõik."
"Usun ma jah."
"Tuled siis?"
"Ei, kao minema siit. Ma ei taha mingeid jamasid."
Virutasin oma ukse kinni, kuulates veel peale seda läbi ukse kuidas poiss vaikselt "kurat" pomises ja minema sanmus. On ikka eriline tüüp.
Viskasin diivanile pikali ja endalegi märkamatult jäin magama.
....
Ärkasin kui päike mulle otse silma paistis. Kardinad! Miks ma ei võinud neid ennem ette keerata. Nüüd oli juba hilja. Tõusin püsti ja läksin kööki, et midagi süüa. Kell oli saamas viis, kuid päike lõõmas sellelegi vaatamata läbi pitsiste kaardinate, mille ema ise oli nooruspõlves heegeldanud. Oli ikka mässamine. Aga jah, mis tal tõesti muud teha oli. Vanade inimeste arusaamad naistest ongi nagu õmblusmasin, pesumasin ja kokk ühes seadmes.
Mina küll ei saa kunagi selliseks. Parem ei lähe kunagi mehele, või siis ainult sellele, kes minu eest kõik ära teeks, mina oleks ainult tema juhendamiseks.
See kõlas praegu nii halvasti, nagu ma tahaks, et mu tulevane mees oleks minu ori. Nii hullud need lood ka ei ole. Ma võin ikka süüa ka teha, ainult ise asi on see kas ta seda ka sööks? Pakun, et mitte. Või teeks hea näo ette, nagu mu isa teeb kui ema midagi põhja kõrvetab, kuigi kõik saavad aru, et ta valetab, isegi ema.

Võileib oli minu valik. Kõrvale võtsin ka suitsukala, mis vanematel üle jäi eilsest suitsetamisest. Pole suurim kala austaja, aga suitsulesta võib ikka vahelduseks süüa. See suitsulest on meie peres väga tavaline söögilaua osa, kuna me elame mereääres ja isale meeldib kala püüda, aga alati tekib probleeme selle küpsetamisega. Minul sellega probleeme pole. Minu kokandusande tõttu ei lasta mind isegi köögi lähedale.
...
Kell oli saamas seitse. Mida ma passin siin üksinda kodus? See pidi olema kõigest väike pidu? Ei, ma järjekordselt andsin alla ja otsustasin minna ikkagi kohale. Sättisin end valmis ja hakkasin minema.
....
Olin jõudnud Erki maja juurde, kus väidetavalt pidi pidu toimuma. Kuulsid ainult vaikset muusikat. See ei kõlanud üldse sellise peo moodi, kus Georg tavaliselt viibib. Ju see siis tõesti on selline suvaline väike jutt ja joogid. Midagi erilist.
Astusin uksest sisse ja oligi nii nagu ma arvasin. Rahulik oli see õhkond.
"Oi kes meil sealt tuleb?" Kuulsin kuidas juba Jacob minu tulekut oli märganud.
"Hakkaski juba elu igavaks minema."
Ainult ma ei märganud Georgi nende inimeste seas. Seal oli päris palju poisse, kellest pooli ma enam-vähem teadsin, kuid keda seal ei olnud, Georg. Kõige toredamam oli ka see, et olin ainus tüdruk seal majas. Sarkasm.

Mis ma ikka öelda saan. Jumalast tore oli. Ei mingit suurt joomist ega midagi muud, kõigest üks tore õhtu toredate inimestega.
°°°°°°°
Nii, mõni meil siin on laisk ja kirjutas alles nüüd uue osa valmis, mis on üli lühike ja igav, aga ma üritan järgmise osa kirjutada paremini.
Ma ka ei imesta kui siin väga palju vigu on. Sorry