Sa Tegelikult Ei Tea Mind [2018]

Mõrvar

Ärkasin üles. Polnud tahtmist püsti tõusta, nii siis vaatasin lihtsalt lage ja seinu. Kuidas ta küll kavatseb selles majas talve vastu pidada? Suvi veel, aga talv majas, kus pole vett, katus laseb läbi, seintel hallitus ja palk mädaneb? Ma pean ikka emaga rääkima. Mis sest, et ta enam meid kumbagi ei salli, aga nii ka jääda ei saa.
Panin oma kulunud teksad jalga ja läksin kööki. Marikat polnud seal. Arvatavasti on ta siis õues. Panin oma ketsid jalga ja läksin välja. Päike paistis juba palavalt, kuigi kell oli umbes kümme. Vaatasin aias ringi, kuid teda polnud kusagil. Ma eriti ei arvanud, et ta jõe ääres on, aga otsustasin siiski niisama sinna jalutada. Pigem usuks, et ta läks poodi või midagi sellist. Kõndisin jõe äärde ja minu suureks imestuseks oligi õde seal, mingi kotiga. Läksin lähemale ja mul tuli kohe pähe mida ta seal teha võis.
"Ega see ei ole praegu see mida ma mõtlen?"
Küsisin ma tema käest, kuid ta ei vastanud.
"Sa ei uputanud praegu kassipoegi?"
Ta vaikis ja vaatas kotti, sama tegin ka mina. Ta ei saa olla nii kalk.
"Mõrvar"laususin, kui taipasin, et olin õigesti arvanud. Jooksin sealt minema pisarates, kuid pidin siiski tuppa minema, et oma koduvõtmed võtta. Jooksjn kiiruga trepist üles ja võtsin kapi pealt võtmed ja jooksin sama kiiresti alla tagasi. Vaatasin köögilaua peale, kus oli minu raha, mis ma Marikale eile õhtul olin andnud. Läksin laua juurde ja võtsin raha selle pealt. Mõrvarile pole raha minu käest ootatagi. Minu poolest võiks ta maha ka kärvata. Paras talle.

Oljn juba jõudnud poe ette, kust polnud enam pikk maa minu koduni. Minu õnnetukseks olid meie klassi poisid poe ees, kaasaarvatud Remy, kes mulle järgi jooksis.
"Tsau, kuhu lähed?"
"Jäta mind rahule" oli ainus lause, mis mul kohe automaatselt suust välja tuli.
"Mis sul on?"
"Jäta mind rahule."
Ma lükkasin ta käe enda ümbert ära ja  kõndisin edasi, saatmaks vaid teiste poiste mõnitamine Remy pihta. Mul hakkas poisist isegi kahju, kuid ma ei teinud olukorra parandamiseks midagi.