Sa Tegelikult Ei Tea Mind [2018]

Vabandust, kuid mu süda on juba hõivatud

Kõndisin Remyga tänaval. Olin ennast veidi üles löönud.
Ma valetaksin, kui ütleksin, et tähed meie ümber särasid ja linn säras majade tulede valguses, nagu igas romantilises loos. On ju suvi. Eesti suvi tähendab vihma. Vahepeal oli vihma sadanud ja tänu sellele oli igal pool lombid.
Värisesin, kuna oli üpris külm. Nii külm polnud ammu olnud. Muidugi ei jäänud ka Remyl see märkamata.
"Sul on külm?"
No jah, tõesti ma olen siin oma väikese kleidi, sukkade ja nahktagiga, tõesti mul pole külm. Kuid ütlesin siiski, veidi valetades:
"Veidi."
Ütleme nii, et tema on ainus kellega ma ülbelt ega sarkastiliselt ei käitu.
"Võta minu tressikas." hakkas ta oma tressikat seljast võtma.
"Ei, ei ja veel kord ei. Sa jätad selle selga ja kõik. Ega sa sinna ju ainult särgi väel minna ei saa."
"Saan, aga sina mitte."
"Võtad ja kõik."
"Ei, sina."
Lükkasin tressipluusi tema ette tagasi ja tema viskas selle kohe mulle sülle. Ütleme nii, et minu reageerimine on kehva. See kukkus otse ühte toretasse veelompi. Tubi, Desiree, tubli.
"Nüüd vist ei kanna me kumbki seda."
"Arvatavasti. Mul on nii kahju."
"Miks sul ikka kahju on?"
"Et ma su tressika ära rikkusin."
"Ei rikkunud sa midagi. Pestes tulevad ikka plekid välja."
"Seda jah."
Mul oli nii kehva tunne selle pärast. Ma oleks võinud kas või selle vastu võtta ja endale selga tõmmata, aga ei, nüüd ei saa kumbki meist seda kanda. Ma olen ikka nii tubli.

Olime jõudnud Georgi maja juurde. Kahtlesin küll, et kas see pidu just siin toimub, kuid tänu valjule muusikale olin ma kindel selles.

Astusime sisse. Märkasin, et peole oli veel tulnud Jacob. See veel puudus. Tüüp sai kindlasti valesti aru, ja ehk ta arvabki, et me paar oleme. Pidin ma siia tulema.

Jacob tuli kohe minu juurde, ega märganudki, et Remy oli minu kõrval nagu kivikuju. Haaras mu oma käevangu ja hakkas mind midagi seletades laua poole tirima. Tõmbasin oma käe tema haardest ära ja kõndisin tagasi Remy juurde, kes ei olnud siiani sõnagi lausunud. Jacob keeras selle peale ennast ümber ja vaatas mulle küsivalt otsa. Tema pilgust oli juba aru saada, et ta eriti kaine ei olnud.
"Mis sul juhtus." Küsis ta peagi.
"Lihtsalt."
"Sa oled temaga või?" Vaatas ta Remy poole ja vaatas siis uuesti mulle otsa.
"Jah."
"Selle nohikuga?"
Kas ma pole talle juba kõike piisavalt selgeks teinud? Ja mis õigust on tal Remyle nii öelda?
"Ta pole mingi nohik." Vastasin ma peale paari sekundilist pausi.
"Kindel?"
Ma ei suutnud enam seal olla. Mul tahtsid vägisi silmad vesiseks minna ja ma katsin need oma käega ja taganesin paar sammu, kuniks jõudsin täielikult Remy ette, kes lihtsalt vaatas seda olukorda pealt. On mees ikka. Läksin temast mõõda, kuniks ta mul käe haaras.
"Ma lähen."
Ütlesin ma kohe automaatselt ja ei vaadanud talle isegi otsa. Tõmbasin oma käe tema käte vahelt lahti ja lükkasin ukse kogu oma keharaskusega lahti.

Remy kõndks mulle järgi. Ega ma ei loodnudki, et ta pärast sellist solvamist sinna jääb. Mul ei olnud tegelikult midagi viga, kuid ma arvasin, et Remyle läks see öeldu hinge. Kahetsesssin, et ta endaga kaasa vedasin.
"Oota!"
Karjus ta eemalt. Jäin seisma ega vaatanud tagasi. Pühkisin kiiresti silmaaluseid ja selle ajaga oli ta juba minu kõrvale jooksnud.
"Kõik korras."
"Ikka."
Varjasin käega oma nägu. Kindlasti oli mu ripsmekas maha läinud ja tumedad jäljed silmadele jätnud.
"Ega sa ümber ei mõelnud?" Kûsis ta peagi.
"Milles?"
"Sa ei soovi selle nohikuga enam suhelda?."
"Ei. Kui sa meid mõtles siis ei."
"Ära valeta. Ma saan aru, et sa valetad."
"Miks peaksin?"
"Miks sa siis mulle isegi otsa ei vaata kui ma sinuga räägin?"
Ta ütles seda natukene kurja tooniga ja mul ei jäänud muud üle kui talle otsa vaadata.
Ta vaikis korraks, kuid siis küsis:"Sa oled nutnud?"
Nu tõesti ma ei uskunud, et see nii kaugele näha oli.
"Nu ma ka nutan vahel. Said nüüd, mis tahtsid."
Ülestunnistus.
Selle peale haaras ta mind oma kallistusse, mis tundus nii soe ja pehme.
"Sa oleksid kohe pidanud ütlema, et sina kui tugev tüdruk nutad tühiste asjade pärast."
Selle peale katkestasin ma kallistuse ja virutasin talle vastu õlga. Ma tegelikult ei olnud ta peale vihane, see oli lihtsalt minu võlts solvumine. Tema ainult naeratas selle peale.