Sa Tegelikult Ei Tea Mind [2018]

Otsisime Sind

Ärkasin diivanil. Tunne oli nagu oleks unes. Lõpuks ma sain aru, kus ma olin. Ei, midagi halba küll eile ei juhtunud. Paris lõbus oli ja sain palju uusi sõpru juurde. Tundsin juba mingit mega head lõhna. Pannkoogid.
Kõndisin kööki ja nägin, et Jacob juba praadis seal midagi.
"Mis teoksil?" Küsisin ma tema käest, kui olin lõpuks üle ukseläve astunud.
"Pannakaid teen."
"Mulle ka ikka teed onju?"tegin oma kutsikasilmad pähe ja vaatasin talle nendega otsa.
"Ikka." Ka tema näole ilmus väike naeratus.
"Siis parem kiirusta. Mu kõht juba koriseb."

"Valmis!"viskas ta viimase pannkoogi taldrikule.
"Nii kiirsti ma ka siis ei mõelnud."
"Kas ma pean siis need ära kõrvetama?"
"Ei ei ei! Anna parem need heaga siia."
Poiss asetas pannkoogid lauale ja istus ise ka teisele poole lauda, kuhu mina ka alles istunud olin.
Võtsin kohe omale pannkoogi sõrmede vahele ja hakkasin sööma.
"Nii viisakas kohe." See käis minu pihta.
"Ma ei viitsi hiljem nõusid pesta."
"Ma võin ju ise ka pesta."
"Ei, säästan parem vett."
Jacob sõi oma pannkoogid ära ja sama tegin ka mina. Siis viis ta oma taldriku kraanikaussi ja hakkas pesema.
"Oota nüüd. Ma parem pesen ise." Läksin mina tema juurde ja üritasin tema käest taldrikut ära võtta.
"Keegi ei tahtnud ju nõusi pesta?"
"Ei, aga jätkame neid sajandite pikkuseid traditsioone."
"Mis traditsioone?"
"See, et naised pesevad nõusid."
Ta vaatas mulle sügavalt silma ja sama tegin ka mina kuni ma lõpuks pea tagasi kraanikausi poole pöörasin. Ta pani oma käe minu põsele ja pööras mu pea tagasi.
"Ma arvan, et sina oledki see õige keda ma otsinud olen."
Ta tuli mulle järjest lähemale, kuniks meie huuled üksteise vastas olid, ning suudles mind. Ma ei salga, ma nautisin seda.
Kuid siis tuli keegi kööki ja hakkas plaksutama. See oli keegi Jacobi sõber. "Sa suudad ka kõik ilusa alati ära rikkuda." Ütles Jacob sellele tüübile. Ma eemaldusin nende juurest, kuniks ma olin jõudnud ukse juurde ja mainisin vaikselt "Tsau, ma lähen nüüd koju" ja väljusin uksest. Poisid jäid sinna veel millegist rääkima.

Kõndisin mõõda tänavat oma kodu poole. Ma nii nii vihkan ennast. Mul on tunne, et mul on nüüd mingi suhe Jacobiga. Ma ei tea mida ma üldse peale hakkan. Ma nautisin seda suudlust väga, aga ma ei ole kindel kad Jacob on just "see õige" minu jaoks. Ma seadsin tema ootused liiga kõrgele ja nüüd tundub juba liiga hilja, et neid murda. See saab raske olema.

Astusin üle ukseläve ja kõndisin läbi elutoa oma toa poole. Isa istus diivanil ja vaatas telekat. Kui tema mulle tere ei ütle siis mina ka seda ei tee. Olin juba jõudmas oma tuppa, kui isa ütles:"Keegi käis sind otsimas."
Mu mõtted jooksid kohe Remyle ja Georgile, sest kes muu veel saaks mind otsima tulla.
"Kes?"
"Remy."
"No jah siis." Läksin oma tuppa, ning kuulsin veel isa küsimas:"Mis sul temaga nüüd on."
Selle peale panin ma ukse kinni. Kurat! Selle pärast, et ma joon ja suitsetan selle pärast olen ma nüüd nagu libu saatuse ka saanud? Kohe kui mingi poisiga nähtakse peab midagi temaga olema? Kui nii siis suurem osa mu sõpru ongi poisid. Ta peaks niigi õnnelik olema, et ma 18 ja ikka veel süütu, kuigi tema seda ei tea. 
...
Otsustasin mitte siin kodus passida, vaid Remy juurde minna ja küsida mis ta minust tahtis. Koputasin Remy uksele ja õigepea ta ka avas selle.
"Tsauki."
"Tsauki."
"Kuulsin, et käisid mind otsimas?"
"Käisin."
"Oli midagi olulist?"
"Eip, lihtsalt tahtsin niisama kokku saada."
"Oki siis."
Võtsin väikese pausi, et mõelda, mida öelda. Temaga olemine teeb mind kohmetuks.
"Aga kuidas sobiks tänasega?"
"Võib. Kasvõi kohe."
"Lähme siis õue."
"Lähme, aga ma võtan ennem oma tressika."
"Mine."
Poiss võttis oma tressika ja juba hakkasime me trepist alla kõndima.
"Kuhu me lähme." Küsisin ma, et olla juba valmis sellega, mis mind ees ootab. Eelmine kord katusel, kus nüüd?
"Ma näitan sulle ühte kohta."
"Mida?"
"Küll näed."
Ma vihkan üllatusi. Me kõndisime läbi metsa, nii et mul jalad olid juba üpris väsinud. Kuniks ma lõpuks mingi oksa tõttu kukkusin. See veel puudus.
"Kõik korras?"
"Ikka."
Mitte eriti. Aga ega ma nõrk ka ei ole.
"Saad ikka kõndida, meil pole enam palju jäänud."
"Muidugi saan." Ajasin ma ennast püsti ja hakkasin edasi kõmpima. Me saabusime mingi onni juurde. Arvan, et see on Remy ehitatud. See oli päris korralik ja minu vanadels onnidele tegi ikka 10 kordselt ära.
"Saad sinna üles minna?"
"Loomulikult."
Tema ikka suudab kõik asjad nii suure vindi alla keerata. Pole mul häda midagi.
Jõudsin lõpuks üles ja olin ausalt öeldes enda üle uhke. Remyga koos olemine tähendab vist kõrgusi.
Remy jõudis ka üsna pea üles ja hakkad mulle oma niiöelda elukohta tutvustama. Seinte peal olid joonistused, mis ta oli väiksena ise oma sõpradega joonistanud. Nii armas. Me rääkisime kuniks ta katkestas ja vaatas mulle sügavalt otsa, ning suudles mind.

Lõpuks ma sain midagi korralikku valmis üle pika aja enda arust. Aga votige ja näeme järgmises osas?😊