Sa Tegelikult Ei Tea Mind [2018]

Ma arvan, et unustasin midagi

Me rääkisime kuniks ta katkestas ja vaatas mulle sügavalt otsa, ning suudles mind.

"Ma ei ole kindel kas ma olen selleks valmis."
Ütlesin talle kui ta oli suudluse katkestanud. Jällegist ma ei saa öelda, et ma seda ei nautinud. Ma nautisin täiega.
"Sulle ei meeldinud?" Ütles ta oma nägu langetades.
"Ma ei tea, ma lihtsalt...Ma ei ole valmis mingiks suhteks või nii."
"Saan aru."
Mul oli nii piinlik. Ma ei saa öelda, et ta ei meeldi mulle, aga jah, ma tunnen, et ma isegi ei tea teda piisavalt, aga kui ei ütleksin, tähendaks see arvatavasti meie sõpruse lõppu. Seda ma millegi pärast ei taha.
"Aga samas, ma ei tea, äkki isegi prooviks? Lihtsalt õpiks kõigepealt üksteist tundma?"
"Mhmm."

See vaikus häiris mind. Ma tahaks sealt samast kohe ära joosta, ning naasta siis kui olen endas selgusele jõudnud. Aga kui ma kohe midagi ette ei võta? Mis siis saaks? Midagi. See pole ka nagu see mida ma sooviksin. Kuid mida mul kaotada on?
"Vahet ei ole." Endalegi ehmatuseks ütlesin ma selle kõva häälega välja ja lähenesin Remyle.
"Võib ju proovida." Panin käe tema kaelale, ning suudlesin teda.
See tundus tol hetkel parim idee.

"Ma pean hakkama minema."
"Ma saadan su koju."
"Ei pea."
"Ma tahangi jalutada."
"No olgu siis."
See plaan temast eemale saada ei õnnestunud. Kõndisime vaikuses kuni minu majani, ning jätsime hüvasti. Ma hakkasin vaikselt tuppa minema ja Remy oma kodu poole, aga mul hakkas millegi pärast tühi tunne.
"Remy!"
"Mis on?"
"Ma arvan, et ma unustasin midagi."
"Mida?"
Ma läksin poisi juurde tagasi ja suudlesin teda õrnalt põsele. Tõstatasin pea ja nägin, et Remyl oli tekkinud väike naeratus näole, mis pani mind ka muigama. Ning siis kohtusid meie huuled taas.
...
Viskasin voodile pikali ja naeratasin, vahtides lakke, nagu lollakas. Kas tema ongi see õige? Eks näis. Ma ei saanud üldse magada. Ainult mõtlesin Remyst ja tema sinistest silmadest. Jälle sa oled armunud, Desiree. Tõesti, pole ammu armunud olnud. Viimati 9.klassis ja sellest piisas kuni tänaseni.  
Läheks vist väga pikaks jutluseks kui ma hakkaksin oma endisest peikast rääkima. Justnimelt "jutluseks". Tüüp oli usklik. Ei ta ei olnud mingi tüüp kellel oli juuksed kahele poole kammitud ja prillid peas, ning biibel käes. Sellised olid ta vanemad. Lõppude lõpuks ma ei saanudki aru kas ta oli siis tavainimene või usklik, igatahes tema vanemad mind ei sallinud ja sellest mulle piisas. Meie suhe lõppes tema ema lausega:"See tüdruk ei sobiks iialgi meie majja."
See suhe oleks pidanud jäämagi saladuseks, kuniks me mõlemad oleks olnud täisealised ja sellel muttikesel polnuks enam midagi öelda olnud. Aga mis läinud see läinud ja pealegi mulle meeldib Remy rohkem.
Nende mõtetega vajusin ma unne.
°°°°°
Natukene lühikene ja kehvakene, aga üks vote ei teeks paha😂