Sa Tegelikult Ei Tea Mind [2018]

Privet, tuvikesed

Võtsin tassi musta kohvi ja vaatasin aknast välja. Joon kohvi ära ja siis lähen Remy poole, et ta õue kutsuda, sest ma üldse ei imestaks, kui ma olen ta täielikult ära ehmatanud. Ma olen otsustanud, et võib ju temaga proovida. Mida mul ikka kaotada on?
Koputasin tema uksele ja minu ebaõnneks tuli tema ema mulle uksele vastu. Aih, oleks ma seda teadnud siis ma poleks üldse tulnudki. Kes teab, mida tema nüüd mõtleb? Et me oleme paar? No tegelikult põhimõtteliselt me olemegi, kuid, ma ei tea ikkagi on ebamugav.
"Tere!" Ütles ta mulle koheselt.
"Tere, kas Remy on kodus?"
"Ja, oma toas. Ma lähen kutsun ta siia, või tahad sisse astuda?"
Ta ema oli mind nähes nii õnnelik, mis mind üllatas. Ta oli nii rõõmus ja nooruslik. Ma tahan ka selline välja näha 50neselt ngu mu nii öelda "tulevane ämm", kui asjad peaksid nii kaugele minema.
"Ei, kutsuge ta siia."
"Olgu"
Selle peale läks daam tuppa tagasi ja peagi oli ta tagasi koos oma pojaga, kes oli juba valmis tulema, ketse jalga tõmmates.
"Ilusat päeva siis teile."
Naeratas Remy ema meile.
"Teile ka."
Pole ammu nii viisakas olnud.
Läksin õue ja Remy tuli mulle järgi.
"No kuidas läheb." Küsisin lihtsalt nii jutu algatuseks.
"Enam-vähem."
Htkeline vaikus
"Oled ikkagi veendunud selles mis sa eile ütlesid?"
"See on sinu valik."
"Minu valik?"
"Sinu."
"Sellisel juhul hakkame me käima."
"Tõsiselt!?"
"Ei, naljalt."
Meie huuled kohtusid taas.

Kõndisime käsikäes mõõda tänavat, kuniks märkasin, et meile kõnnib vastu Georg. Kurat, see veel puudus.
"Privet, tuvikesed."
"Privet!" ütles Remy talle vastu.
Mina vaikisin, kuniks Georg jälle peale hakkas.
"Vaata, ma kuulsin, et käisid Erki juures peol paar päeva tagasi."
"Mis sinul sellest." Tegin lõpuks oma suu lahti.
"Küll sina oled ikka parandamatu."
"Miks sind siis ei olnud?" Küsisin ma hetkelise vaikuse lõpetamiseks.
"Oli tegemist."
"No kui nii siis nii, aga milles see point on?"
"Täna minu poole?"
"Olen oma vigadest juba õppinud." Sain aru, kuhu poole ta jutt tüürib.
"Ei, ei, midagi sellist nagu eelmine kord. Lihtsalt väiksed joogid, hea seltskond ja meeleolu, muud midagi.
Pöörasin pea Remy poole, et saada teada mida tema sellest plaanist arvab, lootusega, et ta koheselt ei ütleb.

"Võib." Oli kõik, mis ta lausus.
Mul jäi karp lahti. Tema ja tahab minna sinna, isegi sellisel juhul, kui mina siin üritan sellest kõrvale põigata? Abi või selline.
"Nagu päriselt?"
"No, kui väiksed joogid, siis pole hullu midagi vist."
Kõhkleja.
"Me veel mõtleme selle peale."
Ma võtsin Remylt ümber käe kinni ja hakkasin eemale kõndima, kuniks Georg jäi märkamatusse kaugusesse.

"Sa nagu mõtled seda päriselt?" Lasin ma meie käed lahti ja vaatasin talle otsa.
"Mõtlesin, aga kui sa ei soovi siis ma ei käsi sul kaasa tulla."
"Sa lähed?"
"Kindlasti."
"Kas sa tead üldse mis seal toimub?"
"Väike pidu."
"Jah, väike pidu, rohke alkohooli ja narkotsiga mõtlesid?"
"Ise sa ka käisid seal kogu aeg ju?"
"No, asjad on nüüd muutunud. Varem ma arvasin, et Georg ikka korralikum on."
"Sa ka narkotsi teinud?"
"Ei, seda küll mitte. Üks kord ainult pakuti."
"Mida sa siis üldse siin enam muretsed?"
"Mida sina ka siin tead."
"Sa tead neid ju nii kaua ja see üks kord ei tähenda midagi."
"Ütle lihtsalt, et sa tahad sinna minna, et ennast esimest korda täis kaanida."
"Sa kohe pead kõik ära rikkuma."
"No kurat, lähme siis."
"Sina tee, mis sina tahad."
"Ma tulen kaasa."