Sa Tegelikult Ei Tea Mind [2018]

Hirmus

°°°
Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kuid nüüdseks oli mulle kõik selge. Ma olin enam kui kindel, et süü oli Eduardil. See lihtsalt ei saa olla kokkusattumus, et kokku leppitud aeg langes kokku ema surmaga. Mu tunded olid segased. Kurbus, viha, igatsus, abitus.
Ma ei saanud seda sinnapaika jätta, kuigi kartsin midagi ette võtta. Ma soovisin naabrimehe maha lüüa, kuid ei julgenud. Miski minus veel uskus, et Eduard pole süüdi, kuigi nagu öeldakse, lootus on lollide lohutus. Reaalsus tõi mind kohale. Ma ei tahtnud uskuda, et naabrimees minu ema tappis, kuid uskusin, et ta käis siin. Ma ei arvanud, et ta emale käed külge pani ja ta kapi külge kukudas, aga see poleks ka ime olnud. Kõik varjandid keerlesid üle minu pea, mitte leidmas, seda ühte, õiget.

Ma tundsin, et ma pean saama Remyga räägida. Tema on olnud selle kuu aja jooksul mulle toeks, otseselt mitte midagi tegemata, kuid olles mulle toeks lihtsalt oma olemasolekuga. See oli ka kõik, mis ma temalt ootasin. Nii ka seekord, kui sooviksin vaid, et ta minuga kaasa tuleks. Soovisin minna lihtsalt rahus rääkima, naabrimehega, kuigi tundsin, et ei suuda ennast tagasi hoida. Ma haarasin kapilt telefoni ja sisestasin Remy numbri, mis oli mul paberi peale üles kirjutatud. Lootsin vaid, et Remy on kodus. Seda ta ka oli, ning vastas minu telefonile.
"Hei!"
Ta hääles oli kuulda rõõmu, justkui olles õnnelik, et saab minuga jälle räägida, kuid mind ei suutnud isegi tema hääl rõõmsamaks teha. Ma veelgi kahtlesin, kas peaksin teda enda muretesse kiskuma, kuid tegin seda siiski, veidi väriseval häälel:
"Hei"
Mu hääl oli minule endalegi ehmatuseks. See kõlas nagu nutu ja hirmu segu, samamoodi nagu ma südameski tundsin.
"Mis juhtus?" Küsis ta nüüd ehmunul häälel.
Võtsin väikese pausi. Ja otsustasin, et kui ma juba alustasin siis ma ka juba räägin talle ka ära.
"Desiree"
Ta hääles oli kuulda ehmatust ja murelikust. Pisarad tungisid mulle vägisi silma, kuid üritasin siiski räägida.
"Ma sain teada, kes mu emale nii tegi."
Tuli lõpuks minu suust välja, pooleldi nutuselt.
"Rahune, ma tulen kohe sinna."
Mind häiris, et ta isegi ei küsinud kes. Panin telefoni ära ja võtsin kapilt paberi ja kuivatasin pisaraid. Kuid siis tuli mulle jälle ema meelde ja puhkesin uuesti nutma. Pisarate pühkimine oli asjatu.
Kuulsin, et keegi koputas uksele. Ei, see ei saanud Remy olla. Ta ei oleks ealeski nii kiiresti siia jõudnud. Mu kehast käisid läbi hirmujudinad ja ma vaatasin ahju külje peale, kus asus ahjuroop. Ma haarasin selle, kuid selle aja peale suutis see keegi ukse lahti teha. Ma polnud kunagi tundnud sellist hirmu kui praegu. Ma ei julgenud edasi liiguda, vaid läksin ahju taha peitu. Hoidsin ahjuroopi käes, ning kuulasin kuidas see keegi aina edasi sammus, kuid lõpuks ta pööras ümber ja läks elutuppa, kus televiisor parajasti mängis. Ma hiilisin kiiresti seina juurde, ning jäin ootama kuna ta kööki jõuab. Seda ta ka tegigi ja ma virutasin talle roobiga vastu kukalt.

°°°
Vote & comment.
Lõpp juba paistab.