Sa Tegelikult Ei Tea Mind [2018]

Kuid mis oli tegelikult?

Hoidsin ahjuroopi käes, ning kuulasin kuidas see keegi aina edasi sammus, kuid lõpuks ta põõras ümber ja läks elutuppa, kus televiisor parajasti mängis. Ma hiilisin kiiresti seina juurde, ning jäin ootama kuna ta kööki jõuab. Seda ta ka tegigi ja ma virutasin talle roobiga vastu kukalt.
°°°
Ta kukkus põrandale, kuid ei kaotanud teadvust. Kui ta ümber keeras sain ma aru, et too keegi oligi see sama naabrimees. Ta tõusis istukile ja vaatas mind küsiva pilguga.
"Miks sa nii tegid?"
"Sa veel küsid."
Tunnistagu siis vähemalt kohe üles mida ta teinud on.
"Mida?"
Küsis ta, hoides kätt oma pea peal, ning silmi pilgutades.
"Seda mida sa mu emaga tegid!"
Karjusin ma vihaga välja, kuid siis kuulsin, kuidas keegi ukse lahti tegi. Remy. Ma jooksin kiiresti koridori, visates ahjuroobi maha, langesin ma Remyle kaela, pursates nutma. Ma tundsin rahuldust. Ma olin leidnud inimese, kes arvatavasti teab mu ema surmast, olgu ta siis süüdi või mitte ja mis kõige tähtsam, ma olin oma armastatu käte vahel, mis sest, et nutt oli kurgus.
"Rahune."
Lausus Remy, silitades minu selga, minu rahuatamiseks.
"Ta on köögis."
Ma eemaldusin Remyst ja lasin tal minu ees kööki minna.
Kui Remy Eduardi nägi, vaadas ta mulle otsa ja tegi üllatunud nägu, soovides midagi öelda, kuid Eduard jõudis ette.
"See poiss võib tõestada, et mina pole sinu emaga midagi teinud."
Ta osutas oma näpuga Remy poole. Ma olin segaduses. Kuidas üldse Remy peaks midagi sellest teadma? Vaatasin küsivalt Remyle otsa.
"Minge koju, ma seletan talle ära, mis juhtus."
Selle peale hakkas Eduard uksest välja lonkima. Ma ei saanud enam millegist aru. Vaatasin Remyle otsa, siis vaatasin lahkuvat Eduardi, ning siis jälle Remyle otsa. Kuidas ta teab midagi sellest? Kas Remy oligi minu ema surmas süüdi?
Remy märkas minu nõuetust ja haaras mu kätest, millega ma enda pead kinni hoidsin. Ma soovisksin, et see oleks uni ja ma ärkaksin sellest kohe, ning ema oleks elus ja Remy endine. Kas ma olen hulluks läinud? See lihtsalt ei saa nii olla.
Ma olin hirmunud. Tundsin, et kogu see maailm, kus ma elanud olen on olnud üks illusioon. Ainus inimene, keda ma olen usaldanud ei olegi selline nagu ma olen alati arvanud.
Ta hoidis minu pööraselt värisevatest kätest tugevalt kinni.
"Rahune"
Kuidas ma saaksin rahuneda? Ma lükkasin ta eemale, kuid ikkagi ta sai mu kätte. Ma olen kogu selle aja tema käte vahel siplenud, ilma teda kuulamata. Ma isegi ei soovi enam teada, mis tal enam öelda on. Mulle oli kõik juba enamgi kui selge.
"Kuula nüüd! Mina ei teinud sinu emale midagi."
"Kuidas ma saan sind uskuda?"
"Sa tead ju, et me olime koos sel päeval kui su ema suri."
"Kuidas sa siis kurat sellest midagi tead siis?"
Karjusin ma juba täielikult meeleheitel häälega.
"Kui ma su tol päeval koju saatsin, nägin ma metsatukas hüsteerilist Marikat, kes muutkui nuttis ja Eduard lohutas teda. See tundus kahtlane, kuid ma läksin ikkagi uurima, mis toimub, kuna alguses ma mõtlesin, et see on kuidagi sinuga seotud, kuna te olite siis tülis. Marika oli läinud ema käest raha küsima, kuid ema ei andnud. Nad olid tülli läinud ja Marika oli kogematta ema vastu kappi lükanud."
Mul ei jäi karp lahti. Ma ei suutnud seda uskuda. Minu õde oligi osutunud minu ema mõrvariks. Selle pärast oligi ta minuga nii käitunud. See seletas ühe hetkega nii palju, kuid see süvendas minu viha Marika vastu.
°°°
Viimane osa varsti.