Sa Tegelikult Ei Tea Mind [2018]

Vanad saladused

Mul ei tunnud und. Kui nüüd mõelda, siis kuidas mul saaks tulla und selles majas, kus mu ema suri? Teadmata olusid, mis selleni viisid? Ma isegi ei usu enam seda mõrva varjanti. Nüüd kui mulle on see lõplikult kohale jõudnud. Sest kes oleks tahtnud minu ema mõrvata?

Tundsin rahutust, ning võtsin oma kapi pealt suitsupakki, ning läksin terassile. Üle pika aja tegin ma jälle suitsu. Pole just asi mille üle õnnelik oleksin. Paljud ütlevad, et suitsetamisest loobumine on raske. Nii see on, kuid kui sul on inimene, keda armastada, siis on see poole kergem. See on minu arvamus ja minu puhul see töötaski. Remy. Kuigi ma ei usu, et tal midagi mu õega oli, kuid ikkagi ma olin tema peale veidi vihane, et ta mind ei usu. Võib-olla meie lugh polegi veel lõppenud.
...

Kõndisin ema toas, vaadates tema asju. Kõik oli nii nagu varem, ainult need asjad tunduvad nüüd veelgi elutumad, kui varem. Vaatasin peeglist oma peegeldust. Emalt olin ma saanud oma välimuse. Ennast vaadates, tundsin endas ära ema hele sinised silmad ja pikad tuhkblondid juuksed.
Keerasin korraks pea enda peegeldusest eemale, et mitte ema meelde tuletada. Tema on nüüd läinud, kuid mina pean edasi elama. Märkasin lauale asetadud peegli jalgade alt välja turritavat paberilehte. See oleks justkui sinna kohmakalt ära peidetud. See köitis minu tähelepanu, ning ma pidin teada saama, mida see endas sisaldab. Ma tõstsin peegli enda eest ära põrandale, ning minu suureks üllatuseks oli seal lausa mitu paberit, või õigemini ümbrikut, neist kõigile oli kirjutatud peale minu ema nimi, Maret.
Avasin esimese kirja, mis mulle ette sattus. Seal seisis:

Kallis Maret. Sa rääkisid, et sul ei läheb viimasel ajal üsna hästi, kuid ma tunnen, et ma pean ikkagi sinu tuju rikkuma. See on selline teema, mida ma sooviksin sulle näost- näkku edasi öelda, kuid ma arvestan sinu sooviga, et sa ei taha minuga enam peale eilset kohtuda. Kuid mul jäi eile midagi sulle räägimata. See oligi see asi, mida ma kaalusin pikalt, kuid ikkagi sulle ei rääkinud. Asi on selles, et ma kahtlustan, et Desiree pole nii korralik laps nagu sina arvad. Ma kaalusin pikalt, kuid lõpuks jõudsin ikkagi järeldusele, et sa peaksid sellest ikkagi teadma. Ma pean tunnistama, et olen näinud Desireed mitmeid kordi mingite kahtlaste poistega ja mitte just kainena. Ning kui sa eile ütlesid, et Desiree pole mitu päeva kodus käinud, siis ma lihtsalt hakkasin muretsema. Ma kavatsesin seda sulle õhtu lõpus öelda, kuid tänu minu häbiväärsele käitumisele, ma ei saanud seda teha. Ma loodan, et Desireega on kõik hästi.
Eduard

Eduard, meie naabrimees, kes enne aeda korrastas. Tema pärast jäingi mina emale vahele, sellel samal päeval, kui ma poistega poe taga jõin. Ma isegi ei tundnud Eduardi vastu viha, vaid lihtsalt see salapära. Mis oli see häbiväärne tegu? Küsimused keerlesid minu peas, ning ma haarasin kiiresti järgmise ümbriku. Lugesin läbi kõik teised kirjad, kuid need olid teissuguse sisuga, armastuskirjad.
Jõudsin lõpule, kuid mul jäi märkamata see kõige olulisem kiri, mis oli peegli kõrval, mida polnud ema isegi jõudnud ära peita, ning  millele oli ka kuupäev peale kirjutatud. 8.juuli, ema surmapäev.
Kiri oli sarnase sisuga, ainus erinevus oli see, et seekord ei rääkinud ta minust ega armastusest, vaid palus ema käest vabandust, ning lubas sel samal päeval, kell kaheksa läbi tulla ja asjad selgeks rääkida. Kell kaheksa, just siis kui oli ema väidetav surma saabumise hetk.