Sa Tegelikult Ei Tea Mind [2018]

Selgitused

Mind jäi kripeldama, see mida ma Remyle ütlesin. Ma elasin oma viha tema peale välja ja võisin näida liiga vihane. Tema ei olnud tegelikult milleski süüdi.
Panin suitsu ette ja mõlgutasin oma mõtteid. Ema tuli ka terassile ja vaatas mind, ning imekombel tegi ka suu lahti.
"Kas see ongi see, mis sa oma eluga tahad teha?"ohkas ta, vaadates minu suitsu.
"Ei, ema, kuid ma lihtsalt ei suuda enam."
"Mida?"
"Üleüldse. Olgu, ma räägin siis kõik ära" mul polnud tegelikult aimugi, millest alustada.
"Lähme tuppa."
Ema oli kuidagi liiga vastuvõtlik, ta nagu oleks valmis võtma vastu kõike, mis ma talle öelda kavatsesin. Olime jõudnud kööki ja ma üritasin kusagilt alustada.
"Vaata, ütleme nii et, noh, aasta aega tagasi ma leidsin omale sõbrad, kes tundusid täpselt nagu minu moodi, kuid nad pole üldse halvad. Muidugi on neil ka omad nõrgad küljed ja pahed, mis ka minul nüüd, aga nad on siiski head inimesed. Nad ei sundinud, mind. Mina ise soovisin kõike seda proovida ja langesin lõksu. Aga ma ei soovi seda enam. Ma üritan ennast parandada. Nu, jah, tegelikult võib öelda, et, nu tegelikult ma ei tea kuidas sa sellesse suhtud, aga ma leidsin omale sõbra, või õigemini poisi, või kuidas nüüd öelda."
Olin kindel, et ema hakkab midagi mulle vastu ütlema, kuid imekombel mitte, ta lihtsalt vaatas mulle otsa ja soovis, et ma edasi räägiks.
"Või noh, ma tegelikult ei tea, kas enam on, kuna ma suutsin ta välja vihastada. Ja seda ka, et ma käisin Marika juures."
Emal läksid kohe silmad punni ja vaatas mulle veel sügavamalt silma.
"Marikaga!?"
"Jah, ma tean kus ta elab. Olen alati teadnud."
"Olgu siis jah."
Ema läks laua tagant ära ja viskas diivanile pikali, nagu teda enam minu jutt ei huvitaks. Kui nii siis nii, olen vähemalt õnnelik oma seniste saavutuste üle. Sain ta vähemalt rääkima, kuid sama seisab ees arvatavasti ka Remyga.

Panin oma ketsid järjekordselt jalga ja hõikasin emale eemalt:"Tsauki, ma lähen oma jamasid klaarima."
Vähemalt, et ta ei arvaks, et ma kuhugile jooma lähen.

Olin jõudnud Remy ukse juurde. Kõik need vähesed korrad, mis ma siin veetnud olen käisid mu silmade eest läbi. See kord, kui me joogi järel käisime, kui me käisime jalutamas, peole minek ja kui ma teda siin otsimas käisin. Sooviks vaid, et saaksin seda veel korrata.
Koputasin kõheldes uksele, ning minu õnneks avas Remy ukse ja üritas selle koheselt tagasi kinni panna. Ta on vist ikkagi solvunud. Panin käe ette ja üritasin kohe midagi kiiresti öelda ennem kui ta ukse suudaks kinni suruda.
"Ma võin selgitada."
Selle peale uks avanes veidi, kuid poiss ise ei tulnud.
"Lähme õue, ma võin selgitada."
"Ja kuidas ma peaksin sind uskuma?"
"Asi oli minu ões."
"Ja, ja nüüd ajame siin süü pere peale, kuid tegelikult on ainus süü sinus. Sa lihtsalt tüdinesid minust ja nüüd üritad siin kuidagi ennast välja veeretada."
"Kuidas sa saad nii üldse mõelda? Sa isegi ei tea temast midagi. Ema vihkab teda, isegi rohkem kui mind. Ta pidi selle pärast ära kolima ja nüüd on tal igasugused probleemid. Ma lihtsalt soovin teda aidata, aga tema ikka ajab mind närvi. Tal ei ole tegelikult üldse südant. Enne seda kui ma sind nägin, nägin ma seda kuidas ta kassipoegi uputas. See ei ole normaalne. Ta ütles, et tal pole raha, et neid sööta, kuid see ei ole inimlik. Saad nüüd aru?"
"Olgu, ma usun sind."