Sa Tegelikult Ei Tea Mind [2018]

"See ei olnud sinu süü."

Ma rebisin ennast Remy haardest välja, ning jooksin esikusse. Panin kiiresti oma ketsid jalga. Minu segadus ja kurbus oli asendunud pöördumatule vihale Marika vastu.
"Kuhu sa lähed?" Küsis lõpuks Remy, kes minu kõrvale seisma oli asunud.
"Lähen näitan Marikale koha kätte."
"Sa ei lähe kusagile." Ta pigistas mu kätt, nii et mul käis sellest valu läbi.
"Miks sa teda kaitsed koguaeg?"
"Ma ei kaitse. Ta psühikal pole kõik korras. Me peame ta arstile viima."
"Pole ta psühikal midagi viga.'
"Kuidas sa ise tunneksid kui sa kogematra ise oleksid oma ema ära tapnud!" Käratas ta mulle.
"Ta oleks saanud seda ära hoida. Ta oleks võinud vähemalt kiirabisse helistada."
Üritasin karjuda, kuid ei suutnud, pisarad takistasid mind.
Jooksin lihtsalt minema.

Oli pilvine õhtupoolik, vihma sadas, ning tänu tumetatele pilvedele oli kõikjal üsna pime. Ilm vastab minu tunnetele. Kuulsin kuidas Remy mu selja tagant hüüab:"Desiree!"
Ta oli mulle vahepeal järele jõudnud. Mul ei olnud enam mõtet põgeneda. Ta saab minu nii kui nii kätte. Jäin seisma ja vaatasin puude lehtede pealt kukkuvaid vihmapiiske.
"Desiree!"
Remy oli nüüd täielikult mulle järgi jõudnud. Ta tuli mulle ette, katkestades minu vihmapiiskade vaatamise. Ta kallistas mind jälle ja mu süda rahunes jälle maha. See ei puperdanud enam nii palju kui varem. Ta oli suutnud minu viha maha rahustada, ning muuta jälle see kurbuseks. Juba mitmendat korda nutsin ma tema käte vahel nagu väike laps. Jah, see on see sama Desiree, kes ei nuta kunagi, ega vaja kedagi. Kahjuks või õnneks ei ole ma enam see sama Desiree, kelle suurim probleem oli oma joomise varjamine. Nüüd on vaid minu tunnete virr-varr. Iga hetk võib muutuda, justkui nagu tüüpilisel jonnakal teismelisel.
"Ma tahan lihtsalt Marikaga räägida."
Põhjendasin ma ennast, nuttust ikka veel lõrisedes.
"Olgu." Noogutas Remy mulle vastuseks.
Me kõndisime nüüd koos Marika majani, kuhu ei olnud enam palju jäänud. Minul pisarad voolasid ikka, kuid seekord hääletult. Vaatasin Remyle otsa, kuid tema näos ei olnud enam ühtegi emotsiooni alles jäänud. Ta lihtsalt vaatas enda ees olevat teed ja kõndis edasi.
Marika maja juba paistis. Ta oli köögis. Läbi kaardinate oli näha tema siluetti laua taga. Pea vastu lauda. Ta kindlasti magas. Kuid siis tõusis ta püsti, ning tõmbas akendelt kaardinad eest. Nüüd ta nägi, et me tuleme. Ma sirutasin käe ukse poole, kuid kartsin seda avada. Mälestus eelmisest korrast hirmutas mind. Maarika ei ole kindlasti enam korras. Ema surm on teda nii palju mõjutanud, et mina  ja Remy ei saa enam midagi sinna parata. Hullumaja kõlab küll halvasti, aga ma arvan, et see oleks hetkel kõige parem varjant. Ma avasin kõheldes ukse ja läksin kööki, kus Marika oli.
Ta seisis vastu seina püstol käes. Sonides midagi arusaamatut.
"Ma ei tahtnud seda teha. Mul on kahju."
Käis pauk ja ta langes maha. Ma jooksin kohe tema juurde. Ma kuulsin tema viimast hingetõmmet, enne kui ta langes pikka unne. See mõte häiris mind, kuid pean tunnistama, et ma tundsin rahulolu, kui õde suri. Ma langetasin pea ja sosistasin:"See ei olnud sinu süü." Ning tõusin tagasi püsti. Äkki nii ongi kõigile parem?