Sa Tegelikult Ei Tea Mind [2018]

Õde

Ärkasin Remy kõrval. Panin käe tema ümber ja surusin ennast tugevalt tema vastu, tõmmates läbi nina tema lõhna. Ma polnud nädal aega tema lõhna tundnud. See andis mulle motivatsiooni edasi elada. Tema on see, kelle pärast ma pean edasi elama, kuigi ma ei suuda uskuda, et temal minu vastu tunded on, kuid tänu sellele, et ta siin on, siis järelikult on.

Kõndisin redelist alla ja tõmbasin korraks värsket õhku endale sisse. Oli imeilus suvepäev. Polnud seda lõõmavat päikest, mis hingetuks oma kuumusega teeks, kuid soe oli ikkagi. Mulle meenus Marika. Kas tema juba teab, et ema ei ole enam meie seas? Otsustasin järgi uurida ja minna tema poole, unustades kõik, mis ta eelmine nädal oli teinud. Kuid ennem pidin Remyle seda ütlema, kuna imelik oleks minna jälle ilma midagi ütlemata minema, ning seal hulgas ka ta üksi siia onni jätta. Ronisin tagasi redelist üles. Kui üles jõudsin, märkasin, et Remy oli juba silmad lahti teinud.
"Sa juba üleval." Lausus ta unise häälega.
"Jah, ma lähen oma õe juurde."
"Te pidite ju tülis olema?" Seda küsides tõusis ta kohe kiiresti püsti ja vaatas mulle küsivalt otsa.
"Aga ikkagi, nii palju on vahepeal juhtunud. Ma arvan, et peaksin temaga ikkagi üritama rääkida."
"Arvad, et nii on parem?"
"Jah, ma lähen nüüd."
Ta tahtis veel midagi öelda, kuid ma ei lasknud. Ma läksin seekord veelgi kiiremini redelist alla. Ta tundus justkui sellise olekuga, et ta ei soovi, et ma oma õe juurde läheksin. Võib-olla oli see kõigest selle pärast, et ta soovis, et ma temaga jääksin.

Jõudsin Marika maja juurde. Uks oli tõmmatud ilmselt palavuse tõttu pärani lahti, sest vahepeal oli muutunud see minu imeilus ilm kuumuseks, mida oli peaaegu võimatu ilma külma veeta taluda. Võtsin oma ketsid jalast ja sammusin köögi poole. Nagu ma arvasin, siis oligi minu õde Marika köögis. Kuid minu kahjuks oli ta seal koos oma parima sõbraga. See tähendab viinapudeliga. Vana hea laua viin. Ta oli jäänud magama pea vastu lauda, nohisedes vaikselt. Läksin tema juurde ja raputasin teda tugevalt, et ta üles ärkaks. Seda ta ka tegigi, sonides midagi arusaamatut. Lõpuks sai ta vist aru, mis toimus ja vaatas mulle otsa. Ta ehmus mind vaatades ja jooksis eemale, võttes kapist noa. Minnes ise seina poole vaadates pinksamisi mind, ning olles valmis kohe noa kasutusele võtma.
"Ma ei ole midagi teinud, ma vannun."
Kordas ta mitu korda, nagu hull. Ta vaatas mulle otsa, olles valmis mulle kohe kallale tulema. Ma kardsin teda, ega osanud midagi teha. Üritasin kuidagi teda maha rahustada:
"Ma ei arvagi, et sina midagi teinud oled."
"Sa valetad, te kõik arvate niimodi."
Sisistas ta mulle vastuseks. Ta silmad põlesid peas ja minu hirm tema vastu aina suurenes. Ta astus paar sammu tagasi, ning tänu maha jäänud kausile ja rohkele viinale ta kukkus vastu kappi. Ma jooksin kiiresti majast välja, ning jätkasin jooksmist, kuniks olin hingetu. Vaatasin oma selja taha. Seal ei olnud kedagi. Kuid mu süda puperdas ikkagi. Ei teagi, kas sellest, mis ma just kogesin, või sellest meeletust jooksmisest. Õnneks jooksin ma kindlasse kättesse, kui olin onni juurde jõudnud. Remy kätesse.