Läbi Tule Ja Vee

20. peatükk.

Ei möödunud kaua, kui olime Kattrinaga, kasutades metrood, tagasi jõudnud Friends Areenale kõige lähemasse metroopeatusesse. Seekord olime leidnud omale head seisukohad täpselt ukse juures, seega oleks lausa võimatu olnud mitte maha pääseda.

Kell oli juba pool seitse, mis tähendas, et kontserdini oli jäänud veel vaid kaks tundi. Poole üheksast pidi hakkama pihta see kauaoodatud ja minu elu siianine kõige-kõige oodatum õhtu. Enne seda pidi aga poole kaheksast veel üks minu teine lemmikbänd, austraallastest koosnev punk pop bänd 5 seconds of summer soojendusesinejana tunniajalise kontserdi andma. Ohhh, ka nende nägemist ootasin ma nii kohutavalt!

"Jookse, Laura, me ei jõua muidu!" lõugas Kattrina üle mu mõttemulli ning tormas väljapääsu poole, kuid ma ei jooksnud talle sama kiirelt järgi, vaid jätkasin oma tavalist normaalses tempos kõndimist.

"Kuhu sul kiire? Ega nad varem ei alusta ju!" hõikasin ja naersin talle järgi ning ta jäi sellepeale oma sammul seisma ja mind arvatavasti järgi ootama.

"Aga ma tahan Harry'ga veel enne kontserti aega veeta!" vingus ta, mille peale ma veidike poolenisti muiates oma silmi pööritasin. "Tänane õhtu võib olla viimane kord, kui ma teda eales näen," lisas ta kurvemaks muutudes.

Ma tegelikult isegi mõistsin teda. Ma tahtsin Nialliga samamoodi veel aega veeta just nagu tema Harry'gagi. Kuigi, ma polnud enam eriti kindel, kas oleks ma tahtnud rohkem temalt pilti ja autogrammi ning temalt kallistust saada, nagu mu soovid alguses olid, või lihtsalt olla justkui tema.. sõber ja temaga lihtsalt koos olla nagu mõni normaalne inimene. Kõik, mis ma olin varem ning kuidas oli minu vaatenurk one directioni kohta, oleks justkui ühe hetkega muutunud täielikult.

See võib tunduda pöörane, kuid ütlen ausalt, et mul oli tekkinud lootus olla oma iidoli jaoks rohkem, kui vaid üks pöörane fänn mitmest miljonist sellistest koosnevast hallist massist.

Ma ei olnud siiamaani tema küsimusele veel endalt vastust leidnud. Ning arvatavasti ta oleks kohe, kui ma areenale tagasi oleks jõudnud, küsima taas hakanud. Minna temaga lavale.. See tundus veidi ekstreemne, või mis? Mida oleks ma seal laval teinud? Kas nad oleks mind laulma pannud või pannud lihtsalt imelikult paigal seisma, nii et ma ei oleks teadnud mida teha..? Kas mind oleks hiljem vihkama hakatud? Kõik need küsimused ummistasid vaid paari sekundiga mu pea ning panid selle ka kohutavalt valutama.

Olnud veidi aega kõndinud ning samal ajal Kattrinaga kõike viimasel ajal toimuvat arutanud, olimegi juba jõudnud kohale, Friends Areenani. Kõndides mööda sellest areena juures olevast fännidest moodustunud järjekorrast, panin tähele, et see oli juba arvatavasti kilomeeter pikk. Ma polnud eales varem midagi sellist näinud. Järjekorras seisis nii Rootsi lippudega, Soome lippudega ja ka paar Eesti lippudega fänne, keda parasjagu elu24 intervjueerimas oli. Mõtlesin minna ja hüpata korraks kaamera eest läbi ja saata tervitusi kõigile oma Eesti tuttavatele ja sõpradele, kuid Kattrina ei lubanud mulle seda ning sikutas mind mu pluusivarrukast edasi sissepääsu poole.

Sama turvamees, kellega meil enne väike probleem tekkis, seisis ikka veel värava ees ning valvas, et keegi sisse poleks pääsenud. Kuni meie tulekuni. Meid ta juba mäletas varasemast ajast ning naeratas laialt, samal ajal meid läbi lastes. Naeratasime talle vastu ning läbisime õnnelike meeltega neist väravatest. Taas oli kuulda meie seljataga väravate juurest kadedaid ja õelaid kisasid, kuid seekord ma neile juba suuremat sorti tähelepanu ei pööranud.

Sisenesime sellesama areena koridoridesse ning leidsime oma tee tagasi poiste riietusruumini. Olime siin ringi käinud ning alaga tutvunud vaid korra, kuid juba oli meil terve hooneplaan täiesti peas. Need tuurid Harry ja Nialli poolt ikka kulusid marjaks ära.

Kattrina koputas kolm korda uksele, millel seisis silt 'one direction' ning paari sekundi pärast avaneski see. Olime arvanud, et uksele tuleb keegi poistest, kuid ukseavajaks osutus hoopiski Karolina.