Läbi Tule Ja Vee

9. Peatükk.

Värske õhk jahutaski veidi mu mõtteid-täis ajusid ning peagil olingi juba valmis tagasi mitte kajutisse, vaid Karolina ja Kattrina juurde sinna saali minema. Jumal, ma lootsin nii väga et nad oleks nüüdseks juba ära leppinud uuesti.

Saali jõudes panin ma kohe tähele et nende mõlema toolid olid tühjad ning et neist kummagist ei olnud ei kippu ega kõppu. Nii armas, ma jätsin nad siia kahekesi et nad saaksid asjad ära klaarida ning nad lihtsalt lahkusid, arvatavasti mitte koos vaid ikka mõlemad oma suunas.

Nii arvasin ma vähemalt kuni ma läksin mööda treppe selle saali teisele korrusele ning kuulsin tuttavaid naere kuskilt laeva seinte, akende poolt tulemas. Nagu ma olin kahtlustanud, istus seal pehmel diivanil Karolina... ja minu üllatuseks ka Kattrina, kuid nad ei olnud ainult kahekesi, nad naersid koos mingisuguste teiste poistega keda ma mitte sugugi ei tundnud.

Ma kõndisin nende istuvate kehade ette ning asetasin oma käed puusadesse, samal ajal oma häält puhtaks köhides et nad minu kohalolekut märkaksid.

"Oo.. Laura," Kattrina tõstis oma pea minu suunas ning naeratas, "kus sa oled olnud?" ta naeris ning ootamatult kostus tema kurgust ka luksumine mille peale ta kärmelt oma suud katmas oli.

"Ma käisin vetsus nagu ma ütlesin. See laev on nii suur et ma ei leidnud seda päris kohe üles," ma valetasin neile. Tegelikult ma ju ometi vetsus üldse ei käinudki vaid läksin kajutisse kus ma koheselt kahetsesin et tualeti otsimise alla andsin. 

"Näe need on Michael ja Josh," Karolina ütles samal ajal kui üks nendest kahest noorest kutist kelle kõrval ta istus käe ümber Karolina õla asetas. Ma ei osanud midagi selle peale teha kui vaid kulmu kergitada. "Nad on ameerikast."

Mu silmad langesid alla poole lauale ning ma märkasin seal nelja topsikut. Ühe enda kätte haarates ning nuusutades ei olnud seal kohe kindlasti mingi morss ega limonaad, seal oli kohe kindlalt alkohol.

"Mis asi see on?" ma küsisin, sirutades oma käe koos ühe vedelikku täis topsikutest Karolina nina alla ning raputades seda topsi oma haardes paremale ja vasakule nii et see vedelik mis veel poolt topsi täitis selle sees loksuma hakkas. Ta krabas selle topsi enda kätte ning ma lootsin et ta paneb selle lauale tagasi aga ei ta hoopis jõi sealt seest. 

"Ah Michael tõi mulle ühe joogi. Tead see on nii hea, ma polnud seda muidu kunagi veel saanud," ta ütles peale ühe lonksu sisse joomist ning peale seda lauset jõi ta terve topsi tühjaks ning asetas selle plärtsuga lauale.

Ma võtsin endale paarkümmend sekundit aega et neid poisse inspekteerida. Michael oli poiss mustade juuste ning paari kõrvarõngastega, seljas oli tal mingi tavaline t-särk ning peas hall kootud beanie. Ah et tema oli see badboy siis, jah, või swagget või kuidas neid kutsuti. Mida üldse tegid inimesed beanied peas kui õues oli kolmkümmend või rohkem kraadi? Joshil olid veidi normaalsemad riided seljas võrreldes Michaeliga, tal olid seljas sellised veidi põlvedest sinised katkised püksid ning seljas must t-särk nike logoga. Peas ei olnud tal ei mingit mütsi nagu sellel teisel tüübil seega ta pruune juukseid oli päris kerge uudistada.

Ma katsin oma silmad närvilisusest kätega ning nühkisin neid veidi, mitte et ma oleks nutma hakanud aga ma vist lootsin et see kõik on ainult üks halb unenägu ning et ma kohe selle peale üles ärkan.

Eemaldades käed oma silmadelt, lasin neil taas oma külgedele kukkuda ning viskasin hetkeks pilgu Kattrina peale kes oli Karolinaga peaaegu külg-külgepidi koos. Ma olin küll õnnelik et nad taas said asjad klaaritud aga mitte just kõige õnnelikum et just sellisel viisil. 

Ilma hoiatamata haarasin ma neil mõlemal käest, tirides nad nende poiste haaretest välja. "Helista mulle," oli viimane sõna mida Kattrina veel jõudis öelda kuni ma olin nad jõudnud tirida saalist välja koridori puhtasse vaikusesse.