Läbi Tule Ja Vee

2. peatükk.

A/N: ma lisasin paremale poole pildi Kattrinast <3

__________________________

"Tule juba kiiremini," mu emal olid juba kõik kohvrid, kotid käes, uks oli pärani lahti ning tal olid autovõtmed ka lausa käes valmis. Ma pööritasin oma silmi ainult tema käitumise peale. Isegi kui ma olin võib-olla et maailma kõige suurem, või vähemalt Eesti kõige suurem, directioner, ei olnud ma nii segane. Ma küll ootasin väga millal saaks Nialli..ja teisi poisse näha aga laev niikuinii minu pärast ju varem sõitma ei oleks hakanud kui ma oleks seda soovinud.

"Jaa jaa, ma tulen nii kiiresti kui suudan," ütlesin trepist alla astudes ja siis tasase maapinnale jõudes jalgu raskusest edasi lohistades, ühes käes suur kohver, teise õla otsas kaks suurt kotti. Me läksime küll ainult paari päeva reisile, aga neid kotte vaadates mis meil kaasa olid võetud võis öelda küll et ikkagi nädalaks või lausa kuuks.

"Ah las ma tassin ise," ta ütles järsku ning minu üllatuseks haaras ta mu käest kõik mu kotid ja kadus õue auto juurde neid järjest tassima, mul ei olnud nüüd enam midagi teha kui lihtsalt vaadata kuidas ta tööd rabab. Tegelikult oli päris tore teda lõpuks ometi trenni tegemas näha, mu ema just kõige suurem sporditegija polnud.

Märkasin et ema oli ühe väiksema koti maha unustanud seega ma haarasin selle ise kätte ning just enne uksest välja astumist tuli mulle meelde et võiks tahvelarvuti ka ikka kaasa võtta seega tegin suure kannapöörde ja suundusin tagasi kööki. Kes teadis, äkki oleks laeva peal ka netti olnud ja siis oleks saanud oma tunnetest teistega, kes koju maha jäänud facebookis neid jagada.

Kuulsin nõrka sammudeheli lähenemas mulle selja tagant ning kui ma ümber end pöörasin, oli seal Bosse, mu kullakallis koer. Ma kükitasin ja tõmbasin ta enda embusesse, "Ära muretse, Bosse. Me tuleme varsti tagasi. Pealegi isa tuleb ka varsti koju siis sa ei pea ennast enam üksi tundma." Ta limpsis selle peale mu nina üle ning ma panin ta ilusti maha tagasi. Siludes veel korra üle ta pehme karvastiku, ma võpatasin kui  kuulsin õuest auto signaalihäält.

"Tule juba, Laura, me jääme hiljaks muidu," kuulsin ema hõikeid majast väljaltpoolt sisse kostmas. Olgu ma enam ei tahtnud ise ka viivitada tegelikult nii et ma haarasin selle sama väikese koti omale uuesti kätte ning kõndisin uksest välja ja lehvitasin veel korra Bossele enne ukse sulgemist ning lukustamist.

Ma kõndisin pealtnäha rahulikult auto juurde, kuid tegelikkuses olin seesmiselt juba täiesti kaoses. Nüüd jõudis mulle vast täielikult kohale mis mind järgmine päev eest ootamas oli.

Ma tegin autoukse lahti ning istusin kõrvalistuja istmele, sulgedes siis ukse. enda järel ja tõmmates viimasel hetkel oma juuksed lähemale et need ukse vahele ei oleks jäänud. Vahel võisid pikad juuksed ainult pinnuks tagumikus olla, aga need olid ilusad ning mulle nad meeldisid.

Märkasin, et ema vaatas mulle hetkeks enne auto mootori käivitamist otsa, kuid ma olin liiga suures mõttemullis ja ei suutnud eriti millegile mu ümbruses enam keskenduda, eriti mitte tema silmsideme vastamisele.

Laura. Karolina. Kattrina. Meie kolmekesi olime need, kes said võimaluse minna Rootsi kontserdile ning kohtuda silmast silma poiste enditega. Selline võimalus tekib ligikaudselt ainult ühele inimesele tuhandest ning eestlastele oli sellise võimaluse omamine veel eriti keeruliseks tehtud, ma olin absoluutselt üliõnnelik et mina ning mu sõbrannad olime need, kellele avanes see üks elu võimalus teha midagi sellist mida mõni inimene ei oleks suutnud isegi unes näha.

Nii pikka aega olin ma sellest päevast unistanud, kuid ma ei oleks kunagi suutnud uskuda et see ealeski tegelikult täide läinud oleks, kuid siin ma nüüd olin, teel Tallinna sadamasse et järgmise 17 tunni sees juba saabuda Rootsi pealinna Stockholmi ja siis oma elu parimat päeva kogeda.

"Laura," mu ema hääl ajas mu oma mõtted kõik segamini ning ma vaatasin talle kulmu kortsutades otsa. "Me oleme kohal," ta ütles ning ma vaatasin segaduses oma istmel ringi, märgates meie ümbruses ei midagi muud kui hiiglaslikke laevu, parklas autosid, inimesi ja sadamat. Me tõesti olime kohal...ning peagi teel laeva peale.

"Ma lähen vormistan piletid, sa mine otsi Kattrina ja Karolina üles," ta naeratas mulle ning selle peale tegin ma autoukse lahti ja pistsin oma jala kõvale kuid kergelt sulavale asfaldile.

Koos minuga sisenes sadamahoonesse ka pea kümmekond kuni sadakond inimest, millest sain aru et laeva väljumiseni pidavat olema päris vähe aega juba.

"Laura!" ma kuulsin kuskil minust paremal pool kahe tuttava tüdruku häält mille peale ma kohe oma pea sinna poole pöörasin. 

Nad tormasid minu juurde ja kohe viskasid oma käed ümber mu keha, kallistades mind nii kõvasti et kui nad oleksid paar sekundit kauem mind kinni hoidnud, oleksin juba lämbuma hakanud, aga ma oleksin suutnud selle oma toredate sõbrannade nimel üle elada. Ma olin tõesti neid nii väga igatsenud.

"Kattrina! Karolina! Mis kell on?" ma küsisin neilt esimese asjana, unustades kõik jutud mida olin enne mitu päeva juba mõelnud nendega koos arutada.

Kattrinal oli telefon rohkem käepärast seega ta jõudis selle kiiremini oma silmavaatevälja tõmmata. "Kell...on...pool kuus. Laevale peaks nüüd saama juba," ta naeratas minule Karolinaga.

"Ainult pool tundi veel," ohkas Karolina, naeratus tema huultel mängimas.

Kuidas ometi sai tee minu kodust sadamani olla rohkem kui pool tundi. Ei noh nii juhtub kui ikka ja jälle kodust ma mingeid segavaid tegureid leiad.

Ma sobrasin enda taskust ka telefoni välja ja kohe peale selle lukust avamist vajutasin Facebooki rakendusele et oma staatust uuendada. Ma olin oma fännidele lubanud et annan neile nii paljust selle reisi jooksul teada kui võimalik ja ma ei kavatsenudki oma lubadust oma kallitele Twilectioneridele murda.

*OLEME JUBA SADAMAS.. OMFDIHJSJFDSKJ AINULT 16 JA POOL TUNDI VEEL NING ME OLEME JUBA STOCKHOLMIS!!!* ma postitasin ning kohe peale viit sekundit oli sellel juba 12 laiki. Ma naeratasin mõeldes kõikidele nendele inimestele kes praegu nii väga meile kaasa elasid kui nad ise ei saanud tulla.

"Tüdrukud," ma kuulsin ema hõikamas meile üpris lähedal ning kätega vehkimas, "lähme nüüd," ta hõikas uuesti mille peale me tema poole kohvrid näpu vahel liikuma hakkasime.

Kattrina ja Karolina olid mõlemad nii õnnelikud ning ma ei suutnud ka oma näolt seda naeratust eemaldada. Nagu ma olin juba sadu kordi mõtteis omale korranud, OLI IKKAGI ÜKS PÄEV SELLENI KUNI ME KONTSERDIME SAIME MINNA.

"Ma jätan auto parklasse, tule sa millalgi järgi ja vii koju. Sul on tagavaravõtmed, eks?" rääkis ema telefonisse samal ajal kui me läbi õhku läbiva koridori laeva poole kõndisime. 

Meie mõlemalt poolt avanes imeilus vaade Tallinnale. Ma oleksin kindlasti hakanud seda linna taga igatsema, aga ega ma ju päriselt siit ära ei kolinud, vaid paariks päevaks.

"Olgu, teeme nii. Armastan sind, näeme paari päeva pärast. Ära siis unusta Bossele, Liisale ja Andra Marile süüa ette visata. Okei, tsau!" Ta venitas ikka oma kõne nii pikaks kui võimalik. Olin juba algusest peale aru saanud et ta rääkis isaga kuid ei olnud sellele siiamaani eriti tähelepanu pööranud veel.

Koridori lõpus laeva sissepääsu juures tervitasid meid kaunites must-valgetes pidulikes rüüdes daamid laevalt. Ma noogutasin neile tervitusena vastu ilma sõnakestki ütlemast ning me kõik järgnesime üksteisele hanereas laeva sisse.

Nüüd võis tõeline reis alata.

 ________________________

Wow.. 

Teine peatükk ning juba on sellel raamatul nii palju lugemisi. Aitäh! 

Aga ma olen nii õnnelik et teile kõigile see raamat siiamaani meeldinud on ning ma siis üritan ikka edasi kirjutada <3 

Kommenteerige, hääletage ja jagage ka!

-Maris xx