Läbi Tule Ja Vee

5. Peatükk.

"Kolme ajal. Üks..kaks....kolm," ma ütlesin ning me avasime kõik korraga oma pudelid.

Sulgesin oma silmad ning piilusin väheke korki eemale tõmmates, hirmuga et seal all ei olegi võib-olla koodi. Lootus oli tegelikult ikkagi sees et seal pidi olema mulle vajalik võidusõnum.

"Mul ei ole," ütles Karolina esimesena. Okei.. ühes kolmest ei olnud..

"Mul ka ei ole, kurat," ütles Kattrina nuuksudes. See pidi olema nüüd või mitte kunagi.. Kahes kolmest ei olnud niiet see pidi olema minu omas, ja kui ei olnudki siis ma... ma oleks laevalt kindlalt üle parda hüpanud.

Tõstsin korgi oma pudeli pealt vaikselt üles, avades siis mõlemad silmad et korralikult näha. Mu südamele kogunes hiiglasuur raskus kui nägin et mu korgi all ei olnud midagi, ma veel otsisin põhjalikult läbi kõik kohad sellel pudelil kus oleks olnud kogemata võimalik seda panna, aga ei, seal ei olnud midagi.

"Noh, kas on?" Karolinal ja Kattrinal olid mõlemal suured naeratused näol. Nad kindlasti lootsid, et mul oli see mida otsisin. Tavaliselt oli mul vedanud ikka alati, aga seekord vist mitte siis.

Ma ei öelnud neile midagi vaid tormasin sealt poe juurest nii kähku minema kui sain. "Laura! Kuhu sa lähed?" kuulsin tüdrukuid mulle järgi karjumas, kuid ma ei pööranud sellele tähelepanu vaid tormasin otse õue laevatekile.

Ilma mõtlemata vaatasin veel hetkeks seda roosakat pudelit oma käes enne selle täie jõuga merre viskamist. Pisarad olid juba selleks ajaks mu silmadest jooksma hakkanud ning ma vajusin põlvili põrandale maha, kattes kätega oma märjad silmad. 

Inimesed käisid juba suure kaarega minu ümbert ringi, aga see ei huvitanud mind hetkel. Mind huvitas see et ma raiskasin omaenda viimase raha nende pudelite peale ning ei mingit õnne ei olnud sealt näha. Ma olin lihtsalt nii lähedal lava taha pääsemisele ja oma iidolitest poistega koos lava taga aja veetmisele. Ma teadsin et mul küll kontserdile olid juba piletid olemas, aga sellest ajast kui sain teada et oli võimalus saada lava taha pääsmed, ei suutnud ma enam lihtsalt kontserdi ja meet and greet'iga leppida. 

Meet and Greet oli küll pidavat lahe olema, aga see on ju lihtsalt nii et "Tere", kalli kalli ning "head-aega", võib-olla ka paar pilti aga see oli kõik.

Mu mõtteid segas see kui kuulsin kedagi mu nime kutsumas laevast seest poolt. "Laura!" uks avanes ning Kattrina tormas välja. "Laura!" ta tormas minu juurde ning kükitas koheselt maha, et minuga samal kõrgusel olla,"Mida sa siin teed? Miks sa ära jooksid?" ta küsis aga ma ei osanud talle mitte kui midagi öelda, ma lihtsalt nutsin.

Ta pilk langes mu kätele,"kus su pudel on?" ta küsis,"kas...sa ei saanud võidukoodi?" 

Ma noogutasin vaikselt, vastates tema küsimusele.

"Ega sa ju-" ta alustas, kuid siis oli näha et ka Karolina leidis ka meid üles mis peatas ta lause hetkeks, "ega sa...pudelit ära ei visanud?" ta küsis, kuid jällegi ma ei suutnud midagi talle öelda seega ma lihtsalt ajasin oma käed laiali, paludes üht kallistust temalt. Vahest kallistused pidavat aitama kui inimene on kurb, või lausa et kurbusest suremas.

"Mis temaga juhtus?" Karolina istus maha minu kõrvale, samal ajal kui Kattrina ikka veel kükitas mind enda embuses hoides. Ma puhkasin oma pea ta õlal ning sulgesin silmad, lastes pisaratel mööda põski otse ta särgi peale maanduda.

"See....parfüüm..." Kattrina venitas neid sõnu," ta... ei võitnud."

Neid sõnu ei võitnud kuuldes, murdus mul veelkord süda ning ma hakkasin veel rohkem nutma.

"Aga mis me siin õues passime. Laura, äkki lähme kajutisse, saad maha rahuneda," Karolina ütles, vaikse kuid arusaadava ja selge tooniga. Ma tõstsin oma pea Kattrina õlalt üles, pühkisin ettevaatlikult oma silmad ning tõusin püsti. 

Kattrina ja Karolina võtsid mul mõlemast käest kinni, toetuseks. Ma elasin ühe paraja šoki selle ebaõnnega läbi seega olin õnnelik et nad mind sinnapaika nutma ei jätnud, vaid olid ikka toeks ja. isegi muretsesid mu üle. 

Tavaliste inimeste silmis võis see põhjus nutmiseks olla maailmatu totter, tobe ja lapsik, kuid olen kindel et directionerid kindlasti oleks mõistnud mida ma läbi sel hetkel elasin. Kui sa ikkagi millegisse väga loodad ning kõik lootused purunevad, puruneb koos lootustega ka su süda.

Karolina oli juba haaranud välja oma meie kajuti uksekaardi, kuid enne kui ta oleks selle jõudnud ukseauku libistada, avanes uks ise meie ees ning vastu vaatas ei keegi muu kui minu ema.

"Laura! Mis sinuga juhtus? Miks sa nutad?" ta tegi ukse korralikult lahti ning astus eest ära et me kõik sisse mahuks kõndima. 

Ma ei öelnud talle sõnagi vaid ronisin mööda redelit üles oma voodile, kuhu koheselt pikali viskasin ja teki üle oma keha tõmbasin.

"Ta tahtis seda parfüümi... millel pidavat olema võidukood sees millega pääseks one directioni kontserdil lava taha aga-" kuulsin et ta tegi pausi ja isegi kui ma olin neile oma selja keeranud ja nüüd pilgu seina poole keeranud, tundsin kuidas ta silmad mulle selga kaevasid,"aga ta ei saanud seda ja.. väike šokk oli vist." ta lõpetas oma lause ning ma sulgesin ruttu oma silmad, närides oma põske seestpoolt et mitte nutma taas hakiata.

"Ta tahtis seda nii väga võita," kuulsin Kattrinat mu emale sosistamas. Mul oli nii hea kõrvakuulmine et nii vaiksed kui inimesed ka ei püüdnud olla, ma ikka suutsin neid kuidagimoodi kuulda.

"Las ta puhkab siis veidi," kuulsin oma ema ütlemas.

Nägin ka ilma vaatamata kuidas nii Kattrina kui Karolina oma päid sel hetkel noogutasid mu emale vastuseks.

Kuulsin kuidas uks lahti käis ning hetke pärast ka sulgus, minnes automaatselt taas lukku.

Ohkasin sügavalt ning pigistasin oma silmad kõvasti kinni, üritades magada.. Praegu tahtsin ma ainult magada, niimoodi oleks ainult oma hetkelisest piinast lahti saanud. Küll see millalgi tagasi tuleb aga vähemalt vahepealgi saab rahulikult olla.

________________________

5 peatükk!!!!! woot..

Kommenteerige, hääletage ja MINGE TWILA PIPARKOOKIDE LIVESTREAMI VAATAMA :DD

Aga mwah, armastan teid. 

-Maris xx