Läbi Tule Ja Vee

11. Peatükk.

Ma lihtsalt jälgisin kuidas ta mööda koridori edasi kõndis ning siis peatus et avada üks kajutiuks ning sinna sisse astuda, ta isegi ei visanud mulle enam viimast pilku enne kajutisse kadumist.

Michaeli huultelt minu omadeni jõudnud veidise piparmündi ning kange alkoholi mikstuuri maik hakkas juba veidihaaval mu keelelt haihtuma. Ma tegin lõpuks ukse lahti ning lipsasin sisse, sulgedes siis selle enda järel ning libistades oma keha mööda ust sellele vaibaga kaetud põrandale. Ma haarasin oma jalatsite ninadest kinni ning tõmbasin need ühe liigutusega jalast, visates need Karolina voodi alla nii et need kogemata kolksuga vastu seina vist lendasid.

Ma vaatasin ehmunult ükshaaval kõigi voodite poole, jälgides et ega ma kogemata kedagi üles ei ajanud. Ohkasin kergendunult kui sain aru et ma ei olnud kedagi üles ajanud.

Mu mõtted triivisid tagasi just äsja juhtunule. Mu peast ei suutnud enam lahkuda mõte ning küsimus selle asja kohta. Kas ma olin joonud või et sellisel asjal korda lasin minna? Mulle Michael isegi ei meeldinud sellisel magnetilisel viisil, ta võis näha küll kena välja aga minule ei meeldinud sellised badboyd. Või kas ma valetasin endale praegu?

"Laura," tõstsin pea järsult üles kui kuulsin Karolinat mu nime läbi une ägisemas,"Laura," ta kordas mu nime mille peale ma end kokku võtsin, püsti tõusin ning tema juurde vaikselt kõndisin, kükitades siis tema voodi kõrgusele maha.

"Karolina?" ma sosistasin nii vaikselt et olla kindel et isegi kui ta oli üleval mu ema ja Kattrina üles ei ärkaks.

"Laura, kus sa olid?" ta mõmises poolenisti oma padja sisse ning ta silmad püsisid kinni. Ta käed olid kobanud pimesi padja enda embusesse ning tekk mille ma enne talle peale visjasin oli nüüd voodinurka kokkusurutud.

"Ma.. käisin värsket õhku hingamas," ning ka selle müsteerilise poisi, Michaeliga karaoket laulmas ja lihtsalt lasin tal end pärast poole otse siin samasel kajuti ukse taga suudelda.

Ma otsustasin mitte iutsatada sellest juhtunust mitte ühelegi hingele.

Karolina mõmises midagi taaskord padja sisse ning keeras siis oma pea seina poole nii et ma ei näinud ta nägu enam. "Mul keerab sees," ta ütles ülivaikselt kuid ma suutsin seda ikkagi oma ülihea kõrvakuulmise tõttu korrektselt kuulda ning tõusin püsti et kobada selles pimeduses vetsu kraanikausi juurde ning vett tuua.

Ma ei tahtnud küll et ta oleks siin nüüd keset ööd ropsima hakanud. Parem oleks olnud anda talle klaas vett, see oli ainuke asi mis pidavat alkoholijoobes inimesel enesetunde paremaks tegema.

Ma olin alles alaealine seega purju polnud end veel kunagi joonud ning kainestumist ka polnud vaja olnud, kuigi uskusin et kunagi ikka oleks ette tulnud niiet mu teadmised olid ainult kasuks.

"Tõuse istuma ja joo," käsutasin vaikselt Karolinat. Alguses ta ignoreeris mind kuid kui ma teda juba raputama veidi hakkasin siis ta ikka tõusis uimaselt oma voodiäärele istuma. "Võta," ma ütlesin ning ulatasin klaasitäis külma vett talle ta veidi värisevate sõrmede vahele. See alkohol oli ikka päris halvasti talle mõjunud nagu ma nägin.

Ta kulistas pea pool klaasi oma kurgust alla ning siis luksatas ühe korra enne mulle klaasi tagasi andmist. Õnneks see luksatus oli ainult üks ning ta ei pidanud rohkem piinlema veel peale joobes olemise luksumise käes. Ta ajas end tagasi ilusti voodi peale pikali ning tõmbas minu üllatuseks nüüd ka taas selle teki omale uuesti peale, tundus nagu tal olevat hakanud külm.

"Head ööd Laura," nägin läbi pimeduse kuidas Karolina mulle veidi naeratas ning siis oma silmad sulges. Mind imestas see kuidas ta suutis olla oma seisundis ikka veel positiivne.

"Head ööd Karolina," ma sosistasin ning asetasin käed metallredelile et lõpuks ometi ise ka üles oma voodile ronida ning magama jääda. Õhtu oli olnud üllatavalt pikk ning sündmusi täis ning kui midagi veel huvitavat oleks juhtunud oleks see öö veel pikemaks veninud ning ma poleks kindlalt hommikul üles end suutnud ajada.