16. Peatükk.

954 73 18
                                    

Poed, poed ja veelkord poed.

Olime sõitnud metrooga meie hotelli asupaigast tagasi kesklinna ning siin käinud nüüdseks juba arvatavasti sadades poodides, näppude otsas meil kõigil kokku samamoodi arvatavasti üle mitmekümne kotikese juba. Kui oleksime veel vähemalt ühte poodi läinud ning ma oleksin vähemalt veel ühe kotitäie asju ostnud, oleksin kohe kindlalt keset tänavat selle suure koorma all lihtsalt kokku kukkunud.

Aga mis meie kottides siis põhiliselt peidus olid? Suvekleidid, kingad, kotikesed ja ehted nagu ikka igal tüdrukul oleks olnud, kuid mida meil ikka kõige rohkem nendes kottides paiknes? H&Mist leidsime igasuguseid erinevaid 1D pluuse mida me igaüks igast sordist tänu soodsatele hindadele vähemalt ühe ostsime. Avastasime ka linna südamest 1DWorldi kust sai absoluutselt igasugust nänni ostetud. Kuna minul oli meie seast kõige rohkem taskuraha siis ma ostsin sealt kõige rohkem fännikraami, minu lemmikuks aga sai kohe esimesest silmapilgust see elusuuruses Nialli papikuju mille ma tasuta lausa müüjate käest endale sain. Nende jutu järgi olid need papikujud juba niigi vanad ning nad oleksid need juba niikuinii varsti ära visanud prügikasti ja uute vastu vahetanud seega miks poleks mitte olnud parem juba ühele fännile ehk minule ühte neist anda.

"Ma.. Ei.. Jõua enam," ütles Kattrina peale igat sügavat hingetõmmet ja rasket sammu.

Kõndisime parasjagu juba metroo poole et sõita tagasi hotelli juurde kuid iga minutiga mis möödus tundus kottidesse jälle raskust olnud lisatud, peagi oleks ka minul juba kõik need kotid kätesse soonima hakanud nagu Karolina oli viimased kümme minutit enda kohta nutnud.

"Varsti tulebki rong ja me saame tagasi hotellini sõita," laususin punnitades ühe vaevalise naeratuse et näidata välja veidigi positiivsust selles praeguses vastikus olukorras.

Kõndides treppidest alla maa-alusesse metroojaama, ostsime ruttu piletid ning asusime rongi ootama. Olime nii napilt jõudnud et see jõudiski kohale kohe peale paart minutit millal me olime metroosse jõudnud.

"See läks küll napilt," lausus Karolina kui olime rongi end sisse surunud ja jõudnud seisma ühte imelikul kombel praktiliselt inimestest tühja ossa. Ma lasin kottidel vaikselt ja ettevaatlikult selle transpordi põrandale kukkuda et oma keha veidi sirutada ning siis need uuesti samamoodi sõrmede otsa tagasi korjata.

"Jamh.. liiga napilt," pobises Kattrina kuid ma suutsin temast ikkagi piisavalt hästi aru saada. Mida ta küll selle all mõtles? Kas me oleksime siis temaarust pidanud maha jääma?

Peatusime ühes peatuses, inimesed väljusid ja samal ajal ka sisenesid rongi. Kõik tundus normaalne ja korrapäraselt minevat kuni ma märkasin üht tuttavat isikut meist ainult paari meetri kaugusel kõrval seismas, käsi postist kinni hoidmas, kõrvaklapid peas ning ta pilk oli pööratud telefoniekraanile ta käes. Ta süsimustad juuksed olid enamus peidus selle sama hallika beanie all mis tal viimati peas oli kui ma teda nägin...

Ma nägin teda viimati ainult umbes kuus tundi tagasi. Kuus tundi. Kas see siin pidi olema mingisugune järjekordne kokkusattumus või mängis saatus minuga otseses mõttes järjekordselt lolli.

Surusin käed kõvasti kottide sangadega koos rusikasse ning pistsin jooksma läbi rongi vahekäigus ees olevate inimeste. Tundsin ära paar rootsikeelset sõimusõna, usun et kõik tänu Pewdiepiele, tema oli ju see tänu kellele ma veidi rohkem kui "tere" ja "head-aega" rootsi keeles mõistsin.

"Laura, kuhu sa tormad!" kuulsin Karolinat kuskilt mu selja tagant hõikamas kuid ma tormasin ainult kaugemale ette otsa. Ma pidin olema Michaelist nii kaugel kui võimalik. Ma ei tahtnud teda näha, ma ei oleks kunagi pidanud temaga suhtlemist üldse alustama. Ma oleksin võinud vabalt joosta laeval sealt tekilt minema kui teda nägin aga ei, miski ikka pidi mu jalgu seal kinni hoidma.

Läbi Tule Ja VeeNơi câu chuyện tồn tại. Hãy khám phá bây giờ