17. Peatükk.

946 78 19
                                    

"Rong see sõitis tšuhh tšuhh tšuhh, lollpea oli rongijuht, rattad tegid ra-ta-ta, sõites pea-tu-sest möö-da," oli kuulda üle mu mõtete Kattrina laulmist. Tal oli kahtlaselt hea tuju isegi kui meil praegu selline kehv olukord oli. 

Meie olime siin ja hotell... see oli umbes kilomeetri kaugusel.. Kes teab kus pärapõrgus see hotell tegelikult võis olla, meil polnud ju praktiliselt õrna aimugi kuhu me praegu läksime.

"Oh see on hea. Veidi beatboxi ka otsa," kuulsin Karolinat Kattrinale ütlemas just enne seda kui ta asetaski käe oma suu juurde ja hakkas suulist tümpsu Kattrina laulmisele tegema.

Kattrina laulis ning Karolina oli trummi eest... Me oleks justkui mingisugused eksinud kodutud mõnes hollywoodi filmis praegu olnud. 

Karolina jäi järsku seisma kuid me Kattrinaga kõndisime veel paar sammu edasi "aga miks me ei helista näiteks su emale, Laura?" 

Ma lõin end vaimselt nüüd selle peale. Kuidas ma ise küll selle peale ei tulnud. Ema oleks meile vähemalt kuidagigi moodi vastu saanud tulla. Kasvõi taksoga.

Parem kui raskete kottidega jalutamine ning kontserdist ilma jäämine..

Ma võtsin taskust oma telefoni välja ning vajutasin telefoni ekraanile mitmeid kordi kuid see ei funksinud. Ekraan oli täiesti süsimust ning ei tillukestki valgusallikat ei olnud selles kuskil. Selle aku oli tühjaks saanud. Juba.. kuidas see võimalik sai ometi olla..

Võib-olla ei olnud see ikka nii hea mõte olla praktiliselt koguaeg telefonis ja laadida facebooki meie pilte poodlemisest.. see arvatavasti siis mu aku tühjaks tegigi.

"Mul on aku tühi," ma ütlesin ning vaatasin Karolinale ja Kattrinale kordamööda otsa. Nad hakkasid mõlemad paaniliselt endi telefone otsima.

"Mul jäi hotelli vist," ütles Karolina. Kattrina vastas vaid paari sekundilise vahega sama. 

"Kurat küll.." ma ütlesin vaikselt kuid tüdrukute näoilmete muutusest oli näha et nad kuulsid seda.

Veri mu veenides hakkas juba keema. Esiteks sellest kuumusest mis siin oli ning teiseks sellest et aeg aina läks ja läks kuid meil ei paistnud siiamaani mingitki lootust õigeks ajaks tagasi jõuda. Ma läksin iga mööduva sekundiga aina närvilisemaks.

"Kõnnime aga edasi äkki?" pakkus Kattrina. 

"Mis vahet sel on," ütlesin ma, võttes oma kotisangadest taas kinni ning hakates mingisuguse esimese ettejuhtuva teeäärse poe poole kõndima. 

Uks avanes ning kelluke helises, andes müüjale kärmelt märku et me olime ta poodi sisenenud. See pood tundus olevat mingisugune kosmeetikapood. Meil ei olnud midagi küll plaanis osta aga vähemalt oli siin veidi jahedam. Võib-olla oleks neil meile vajaminevat telefoni isegi leida olnud.

"Tere," ütles poemüüja rootsi keeles. Ta ütles ka midagi veel aga seda ma ei suutnud oma mõistuses ära tõlkida. Olin ainult kõige tähtsamad sõnad nagu "tere", "head-aega," ja "aitäh" õppinud rootsi keeles ära lootes et midagi enamat poleks olnud vaja.

Aga ju ma siis olin valesti arvanud. Ma ju ei olnud ettegi osanud arvata et selline jama meil rootsi-reisil ette oleks võinud tulla.

"Tere, jah. Kas teil telefoni saaks kasutada? Meil on väike häda-olukord," ma seletasin toole poemüüjale inglise keeles.

Ta kohkus hetkeks - arvatavasti sellest arusaamisest et me polnudki kohalikud - ja siis vastas meile samuti inglise keeles "vabandust, kuid meil on telefon katki siin."

Ma ohkasin sügavalt ja norutasin pea. Kõik läks iga hetkega aina hullemaks. 

Märkasin siis silmanurgast kuidas üks pikemat kasvu noor daam heledate juustega, väike tüdruk näpu otsas leti poole kõndis. Ta ladus letile igasuguseid juuksegeele, värve ja nii edasi mis olid minu jaoks liiga ebatavalised. 

Läbi Tule Ja VeeWhere stories live. Discover now