Läbi Tule Ja Vee

13. Peatükk.

"Ah, Karolina.. sa ka üleval," tõstsin pea hetkeks üles et oma pisarad ruttu kuivatada kuid siis kukutasin selle taas otse padja peale.

Kuulsin kuidas Karolina püsti tõusis ning oma käe mu voodile asetas kuid ma ei liigutanud sõrmeotsakestki, "pea on veidi uimane aga olen jah üleval."

Koputamine mis ukse tagant kostus oli nüüd juba märkamatult kadunud millest eeldasin et Michael oli lahkunud. Tore oligi.

"Aga kes siin ukse taga koputas?" Karolina küsis mille peale ma pea püsti tõstsin ning talle otsa vaatasin.

Minu õnneks avanes uks ning Kattrina oli see kes sisse astus, andes mulle koheselt võimaluse mitte Karolinaga sellest tülgastavast teemast rääkida. "Kattrina, tore et sa ka tagasi jõudsid," ma vilksatasin talle tervitava naeratuse kuid kukutasin siis oma pea tagasi padjale et veidi puhata.

Kuulsin Kattrina samme aeglaselt lähenemas,"mis tal viga on?" oli kuulda kuidas ta sosinal Karolinaga rääkis. Tänu järgnevale vaikusele sain aru et Karolina oli ainult õlgu kehitanud. Ma lihtsalt tundsin neid tüdrukuid piisavalt hästi juba et teada mida nad tegid isegi siis kui ma neid silmadega ei näinud.

"Mul ei ole midagi viga," ütlesin veidi ülbemal toonil kui olin plaaninud et see välja tuleks ning tõusin voodile istukile, vaadates kordamööda nii Karolina kui Kattrina segadust-täis silmadesse. 

"Ära pahaseks mine kohe, ma ainult küsisin," Kattrina tõstis oma mõlemad käed enda kaitseks õhku, taganedes paar sammu.

Ma tegin juba suu lahti ning tõstsin käe et midagi Kattrinale öelda kuid mu mõtted ajas segamini heli mis kõlaritest korraga kostus..

"Viieteist minuti pärast saabume Stockholmi sadamasse. Täname teid Tallinkiga reisimast ning loodame teid peatselt taas meie laevadel kohata," oli kuulda läbi lae sees asuva kõlari. Peale eesti keelset teksti tuli sama ka nii inglise kui rootsi keeles. 

Nüüdseks olin ma täielikult unustanud mida olin tahtnud Kattrinale öelda. Tegelikult parem oligi, mul polnudki aega mingisugust tüli alustada.

Olime jõudnud Stockholmi ning täna oli kõige tähtsam päev minu elus, arvatavasti ka Kattrina ja Karolina elus. Me olime seda päeva ootanud juba pea pool aastat - sellest ajast kui piletid kätte saime. Nüüdsest alates oli vaja keskenduda vaid sellele et tänane päev oleks olnud meie elu parim ja et kõik korrapäraselt läheks.

Uks avanes ning sisse astus ei keegi muu kui mu ema. Ma ei tea miks aga ma seesmiselt olin juba kartnud et see olevat olnud Michael.

"Noh tüdrukud, hakkame siis pakkima," ütles ema oma rõõmsal toonil.

Mis ajal oli minu ema viimati nii õnnelikuna nähtud? Ei mäletagi.. Väga väga ammu.. Ju siis midagi head oli temaga seal rootsi lauas juhtunud, kuid mind praegusel hetkel küll mingi pikk lugu tema tegemistest eriti ei huvitanud. 

Ma pööritasin oma silmi ning kuulsin kuidas Kattrina ning Karolina vaikselt selle peale itsitasid kuid ma ei pööranud sellele eriti tähelepanu vaid asusin kohe oma kohvrit voodi alt välja tõmbama ja oma asju sinna sisse suvaliselt sisse loopima.

Ma ei olnud kunagi üks korralik pakkija olnud. Alati üks asi sinna nurka ja teine teise nurka - niimoodi minu kohver siis tavaliselt  peale kümmet asja täis saigi. Miks ma üldse imestanud olin.

Kui olin oma asjad juba kõige kiiremini ära pakkinud, keskendusin sellele kuidas Karolina ja Kattrina oma kohvreid täis pakkisid. Küll nad panid sinna sisse oma 1d patju, onesied, 1d logoga jakid.. ja siis need our momentid mida ma olin selle reisi alguses neile ostnud..

Minu pudel oli aga nüüdseks vajunud juba kindlasti mitmesaja meetri sügavusse soolasesse merepõhja ning kes teab millised kalad nüüd end selle parfüümi abil ilusamana said tunda.