Läbi Tule Ja Vee

10. Peatükk.

Ma neelatasin sellest suurest närvi minemisest õige kõvasti ning tundsin kuidas mu jalad põlvedest värisema hakkasid, oma pilku alla poole oma kehale langetades märkasin lausa kuidas mu jalad silmnähtavalt ning kontrollimatult liikusid.

Tuled selles kohvikuosas kustusid ning põlema jäi vaid tuli mis otse mulle laval peale paistis, pimestades alguses mu silmad kuid veidi aja haaval harjusin ma selle valgusega ära.

Teleriekraan lava ees kuhu laulusõnad pidid nüüd iga sekundi pärast ilmuma, plõksas tööle ning ekraanile ilmus roosakas taust. Peale üht momenti ilmus sinna laulu esitaja ja pealkiri milleks oli Little mix - move. Ma ohkasin kergendunult, tundsin kuidas veri taas mu kehas normaalselt liikuma hakkas ning mu närvilisuse tase langes.

Üks laul mida ma peast oskan mis ei ole one directioni oma, mõtlesin samal ajal teleriekraanile vaadates ning oodates et laul juba pihta hakkaks. Mida varem see oleks alanud seda varem saanuks ma juba sealt ära.

"Sa suudad, Twila!" kuulsin Michaeli kuskilt pimeduses asetseva rahva seast hõikamas kuid ma ei üritanudki otsida teda üles vaid hoidsin oma silmad ekraani peal.

Laul algas ning inimesed hakkasid praktiliselt kohe meloodia rütmis käsi plaksutama millest ma hakkasin ennast lõpuks ometi veidi vabamalt tundma ning julgesin juba oma puusi isegi veidi muusika rütmis nõksutada.

Ma tegin oma suu lahti ning alustasin laulmist. Esimene sõna mis mu suust lahkus tuli välja pisikese piuksuga millest ka ma oma nina veidike krimpsutasin kuid edasi läks kõik juba kergemalt.

Mida kauem olin ma laulnud seda rohkem tekkis mulle sisse tunne nagu ma olekski loodud lavale. Ma lihtsalt armastasin seda kuidas inimesed mu laulmisele kaasa tantsisid ning oma kätega vehkisid, see lihtsalt tekitas minus sellise uhke tunde enda üle mis pani mind aina aktiivsemalt laval liikuma ning rahvaga nagu oma kontserdi vaatajatega suhtlema. See võis küll veidi imelik tunduda et ma tundsin end nii vabalt isegi kui see siin oli ainult karaoke laulmine kuid mind ei huvitanud sel hetkel miski kuidas ma võisin teiste silmis välja paista, täna oli minu üks parimatest õhtutest mida ma ei plaaninudki lasta kellegil kuidagi moodi ära rikkuda.

Jõudis kätte viimane kord selle laulu refrääni ning siis lõpetasingi ma oma esituse ühe käeliigutusega lae suunas ning visates oma pilgu üle minust veidi madalamal seisva publiku sellise tundega nagu ma oleksin olnud Move'i muusikavideos.

Ma olin seda muusikavideot nüüdseks näinud juba vast kümneid kordi kuna nagu teada oli see video olnud youtubes üleval juba üle poole aasta ja nüüdseks oli mul mitmeid kordi aega one directioni ja union J kõrvalt nende muusikat kuulata ja videosid vaadata.

Ma võisin end jälle vabamalt tunda kui üle kohviku oli kuulda valjut plaksutamiskoori ning ka mõndasid vilistamisi ja hõikeid.

"Twila! Twila! Twila! Twila!" oli kuulda rahva suust kes lava ees oma käsi iga minu nime ütlemise korraga õhku lõid.

"Nagu näha publik tahab et sa veelkord laulaksid meile ühe loo," too mikrofoniga karaoke õhtujuht astus lavale minu kõrvale ning seisis seal, jälgides nagu minagi naeratus suul seda rahvast meie ees seismas ning hõikamas. "Ütleme ausalt et sellist asja pole veel kunagi toimunud," ta naeris mikrofon suu ääres ning asetas oma käe minu ümber et mind endale lähemale tõmmata.

Ma tundsin kuidas kõik hirm ning põdemus mu seest oli nüüdseks haihtunud, tundsin ennast kui kodus juba sellel laval, võideldes vastu oma tahtele haarata kätte mikker ning laulda terve öö otsa seda mida mu hing oleks vaid ihaldanud.

"Ärme siis vaidle neile vastu, kas sa oleksid nõus veel laulma?" karaokejuht pööras oma näo minu poole, hoides ikka veel minust selja tagant kinni. Ma pöörasin oma pea tema poole ning tõstsin seda veidi ülespoole arvestades ta pikkust. Ta oli umbes viis sentimeetrit minust pikem.