Läbi Tule Ja Vee

6. Peatükk.

"Lauraaaaa!" tõusin otse unest selle ehmatuse peale voodile istuma. Kella vaadates mu telefonilt oli see kaheksa läbi kolmteist minutit. Kurat, ma magasin laeva sadamast lahkumise maha, asi mida ma tahtsin nii hirmsasti näha.

"Mida? Mida??" küsisin, pilgutades mitu korda silmi, et udu mis sinna ette oli kogunenud ära kaoks. ukse peal nägin ma seismas Kattrinat. Karolinat polnud ei toas ega tema kõrval näha.

"Ah, sa magasid, vabandust," Kattrina ütles ja tegi kannapöörde et kõndida kajutist välja aga ma peatasin ta.

"Oota! Tule siia," ma tõmbasin teki oma keha pealt ära ja viskasin selle voodinurka, mitte huvitades voodit korda teha. Ma niikuinii pidin õhtul uuesti siia magama tulema.

"Jah?" ta tuligi tagasi kajutisse ja sulges ukse enda järel.

"Mida sa tahtsid?" ma asetasin oma käed tema õlgadele mõlemale poole tema pead kohe peale redelist alla maa peale jõudmist.

"Eee... Ah jaa. Kell pool üheksa hakkab bingo, tuled ka äkki?"

Ma olin juba midagi paremat lootnud et ta ütleks, aga ei olnud ju tegelt vaja üldse loota, lootmine ei viinud mind niikuinii enam kuskile.

"No.." ma vaatasin hetkeks üles oma voodi poole ning siis tagasi temale otsa,"ma ei tea..." ütlesin ebakindlalt.

"Palun. Seal on võimalik auhindu võita ning kes teab mida seal on võimalik võita," ta naeratas ning see ka võitis mu poole.

"no ma võin ju siis tulla," ma naeratasin tagasihoidlikult mille peale ta tõmbas mind kohe kõvasti enda embusesse nii et mul tekkis väike hingamisvaegus juba.

"Jee! Tule, Karolina ja su ema on seal juba, varsti hakkab!" ta haaras mul käest ning hakkas mind ukse poole tirima.

Juba ukse lahti teinud, märkasin et ma olin sokkis, "oota ma panen jalatsid ka. Sa võid ees minema hakata, küll ma järgi tulen," ütlesin talle ja kükitasin maha et siduda oma ketside paelad kinni. Kattrina raputas oma pead.

"Ei ei, ma ei lähe ilma sinuta ees ära, see oleks ülbe," ta naeris samal ajal kui ma oma teise jala paelu juba kokku sidusin.

Ma saingi mõlemad jalad jalatsitesse ja me võisimegi minema hakata. Mida üks mäng bingot ikka teha võis.

Taas nende ülemise korruse ümmargustest akendest möödudes, jõudis sealt pilt minuni lainetavast merest ning peagi loojuvast päikesest. Kaugustes oli näha ainult väga väikest osa Eesti maismaast veel mis tähendas et me olime peaaegu Eestile tadaa öelnd juba.

"Nii.. siin see asubki," ütles Kattrina ning ma pöörasin oma pea hetkega akendelt oma ette, et näha kuhu ta mind toonud oli.

Uksed olid pärani lahti ning me kõndisime neist läbi jõudes mingisugusesse kasiinotaolisesse kohta, vali muusika ning kasiinosõltlased tervitasid meid koheselt sinna sisse jõudes.

"Siin?" ma küsisin Kattrinalt mille peale ta pead raputas ning naerdes mind edasi tiris.

"Eiei, siit lähme läbi."

Kui olime kasiinoosast sellel laeval lahkunud, jõudsime mingisugusesse saali kus olid praktiliselt kõik toolid täis rahvast. Märkasin et saali keskel oleva lava kahes pooles olid ka trepis mis viisid üles seega sellel saalil pidi ka arvatavasti teine korrus olema.

Kattrina sammus läbi väikese rahvamassi kes püsti seisid ning ma järgnesin talle. Jõudes ühe laua juurde tervitasid mind tuttavad näod, mu ema ja Karolina.

"Näe, saidki ta üles," mu ema ütles enne oma klaasist mingisuguse smuutitaolise joogi rüüpamist.

Ma pööritasin oma silmi ning istusin ühele toolile Kattrina ja Karolina vahel.

"Tere tulemast meie suvisele Tallinki Rootsi kruiisile"  pöörasin pea lava poole kus seisis pikemat kasvu noorem ülikonnas mees ilusti ära kammitud juustega, tema kõrval seisid kaks teist meest kes kohe selle sama lause tõlkisid ära inglise ja ka rootsi keelde. "Kell on pool üheksa seega meil on aeg alustada tänaõhtuse esimese ürituse, bingoga," ta lausus.

"Näed hakkabki pihta," ema ütles ja võttis kotipõhjast välja bingo pileti.

"Teil kõigil kes plaanivad mängida on kindlasti olemas bingopilet mille te eelmised kaks tundi saite meie infoletist osta," see mees ütles.

"Jah. Näe, Laura, ma ostsin selle sulle," ema lükkas selle sama bingo pileti üle laua mulle nina alla. Ma ei öelnud midagi vaid oskasin ainult kulmu kortsutada.

"Miks?" oli ainuke sõna mis mulle pähe tuli küsida. See küsimus võis muidugi tobe tunduda.

"See oli su armaste sõbrannade idee," ta ütles vaadates hetkeks nii Karolina kui Kattrina poole. Nad naeratasid mulle ning ma saatsin neile ühe kerge naeratuse tagasi tänades neid sõnadeta.

"Alustame siis," kuulsin bingo õhtujuhti ütlemas lava pealt.

Ma tõmbasin oma nüüdse lotopileti omale nina alla ning siis märkasin ma et mul polnud mitte midagi millega numbreid maha tõmmata.

"Võta see," Karolina toppis mulle midagi nina alla. Enda kätte selle asja haaramist sain ma aru et see oli harilik pliiats.

"B5," kuulsin meest esimese numbri välja nimetamist. Mul oli juba kohe alguses esimene number olemas. Päris hea algus.

Kakskümmend minutit hiljem olid juba mitmed inimesed saanud bingosid ja oma auhindadel järgi käinud. Üldiselt olid need auhinnad mõtetud, kas siis pudel šampust, kommikarp või edasi-tagasi pilet Rootsi. Nüüd oli veel täismängu peale auhind olemas ja mul oli vaid kaks numbrit võidust puudu.

"O72" kuulsin bingo mängujuhti lausumas.

"Ohoh, mul on ainult üks number veel puudu," kuulsin üht naist meie kõrvallauas ütlemas samal ajal kui ma enda lotoväljakult O72te maha tõmbasin.

Võisin vanduda et siin saalis oli kindlasti veel neid kellel oli vaid üks puudu ning nüüd käis võitlus auhinnale juba elu ja surmaga. Mul ei olnud peaaegu mingitki võimalust enam võita.

"G54" ütles mees ning kui ma oma piletile vaatasin, oli see ainuke number mis mul oli veel ristitamata.

"Laura, sul on bingo ju!" kuulsin Kattrinat ütlemas mulle kõrva.

"Bingo! Meil on Bingo siin!!" mu ema karjus üle saali sest mul endal polnud jõudu seda teha.

"No tulge siis lavale ning me vaatame mis auhinna te võitsite," too mees lausus ning Karolina pidi mind küünarnukiga toksama et mulle kohale jõuaks see mis ta just ütles.

Ma lükkasin oma tooli ainult jalgu kasutades laua tagant välja ning tõusin kohemaid püsti, lastes oma jalgadel mind lava peale juhatada,

"No tere, mis teie nimi on?" Ta küsis minult toppides oma mikrofoni mulle nina alla. See mees oli nii pikk et vaatas mulle veidi ülevalt alla lausa.

"L-laura," ma ütlesin mikrofoni ning minu hääl kajas üle terve saali.

"Noh Laura, avage number neli kapiuks ja vaadake mis te endale võitsite," ta juhatas mind kapiukseni ning ulatasin oma käe number neli kapini, ainuke mis ei olnud veel avatud.

Kapiuks lahti tehtud, leidsin ma sealt ühe veidi paksema ümbriku ja haarasin selle koheselt enda kätte. Ümbrik oli valge ja paks ning ma ei saanud üldse aru mis seal sees võis olla.

"Palju õnne, te olete võitnud kolm piletit One Directioni homsele Friends Areena kontserdile pluss kolm lava taha pääset ning ka veel viissada rootsi krooni et osta ükskõik mida teie hing ihaldab," ta ütles mille peale mul käed nõrgaks läksid ja ümbriku maha pillasin. Kas ta just ütles... One Directioni lava taha pääsmed.. aga.. aga.

______________________

Oohohoh.. jee uue peatüki jaoks *plaksutab*

Ma ei ole kindel kui hästi see osa just välja tuli...

Aga hääletage ja kommenteerige kui teile meeldis, võite jagada seda juttu ka :D

-Maris xx