Läbi Tule Ja Vee

8. Peatükk.

"Siin pidi õhtul mingi karaoke olema ma kuulsin," ma üritasin teha lõppu sellele juba üle kümne minuti kestnud piinlikule vaikusele. Kohe kui ema läks oma uut jooki tellima teadsin ma juba et sellest eesootavast ajast ei oleks tulnud midagi head. Kuhu ta muide nii kauaks juba oli kadunud? Ma arvasin et ta läks ainult uut jooki tellima aga ega see baar ju teisel pool laeva otsa ka polnud.

Karolina kehitas ilma minu poole vaatamata ainult oma õlgu ning keskendus edasi sellele showle mis lava peal parasjagu toimus. Ta oli kõik see aeg peale tema ja Kattrina tülliminemist nii teinud ning ega Kattrinagi millegi parema tegevusega ei tegelenud, Kattrina nokkis oma küüsi ning ma märkasin kuidas ta üritas leida midaiganes huvitavat selles saalis et hoida oma pilk Karolinast eemal.

Ma ohkasin ning aitasin end oma kätega toolist püsti seisma, "ma lähen otsin vetsu üles." Kattrina ning Karolina mõlemad pöörasid oma pead korraga minu poole ning tõusid samuti püsti.

"Ma tulen sinuga kaasa," ütles Karolina samal ajal kui Kattrina ütles "Ma tulen ka."

Ma raputasin oma pead ning lasin oma jalgadel mind sellest saalist ära viia nii kiiresti kuid nii aeglaselt et see normaalsuse piiridesse jäi. Mul tegelikult endal ei olnudki mingisugust suuremat häda vetsu minna, kuid see oli ainus viis kuidas neid oli võimalik ära lepitada. Juba ammusest ajast teada ju et kui kaks üksteist vihkavat inimest samasse ruumi jätta, ei suuda nad kaua enam tülis püsida vaid ikka lepivad ära.

Olin juba pea kümme minutit kõndinud ringi selle hiiglasliku laeva peal, otsides tualetti kui andsin alla ja otsustasin hoopis kajutis korra ära käia. Esimest korda kuskil uues kohas olles suutsin ma ikka alati ära eksida.

Kajuti aga suutsin ma juba peaaegu kohe ilusti üles leida, kuna ma olin sinna juba mitmeid kordi edasi-tagasi käinud. Sinised vaibad põrandal olid nüüd veidi teistsugused aga ma ei oska öelda mis moodi ning ma leidsin alkoholipudeli meie kajuti ukse juures lebamas. Mida kuradit? Kas mingisugune joodik oli meie kajutisse pääsenud kuidagimoodi?

Ukse lahti lükates leidsin ma oma eest pildi mida ma ei olnud osanud kohe üldse oodata. Mu ema oli oma voodi peal mingisuguse noorema mehe süles ning nad parasjagu suudlesid kui ma neid tabasin. Minu kohalolust teadlikud olles pöörasid nad mõlemad korraga oma pead minu suunas.

"Mida sa tahad?" see mees küsis väga nähvaval toonil, samal ajal inspekteerides mu välimust oma tumepruunide silmadega. Ta tundus liiga tumedanahaline selleks et oleks olnud eestlane, aga tal ei olnud mingisugustki aktsenti seega ma ei osanud küll oletada mis rahvusest ta olla võis.

Aga kuidas ema ometi nii sai siis teha? Tal oli kodus mees, kes ootas teda üksipäini et ta ilusti koju tagasi jõuaks, peale selle oli see mees ka minu ja mu õdede Liisa ning Andra Mari isa.

"Ma... tulin oma..." olin juba täielikult ära unustanud miks ma siia algul üldse tahtsin tulla. "Ma tahtsin oma telefoni võtta," ma sammusin oma kohvri juurde mis ikka veel põrandal lebas ning tegin näo et ma otsisin oma telefoni kuigi see oli mul terve aeg taskus. "Kaes," ütlesin ning sulgesin siis kohvri et hakata ukse poole liikuma.

Ma isegi ei vaatanud enam tagasi kui uksest väljusin, vaid läksin pilk otse ees koguaeg vaid edasi. Kajutist väljudes läks mu jalg sellele ukse kõrval seisnud pudelile pihta mille tagajärjel see ümber kukkus ja allesjäänud alkohol vaiba peale välja valgus, tekitades sinna peale ühe koleda pruunika pleki, aga ma tegin näo et mina polnud midagi näinud-kuulnud ja läksin rahulikult edasi.

Kui olin umbes viis meetrit meie kajutist eemale jõudnud, avanes kajuti uks kuid ma ei pööranud tagasi et vaadata kes väljus. "Laura!" kuulsin oma ema mulle järgi hõikamist kuid ma ei peatunud.

"Laura oota!" kontsakingade vaibapealne vaikne klõbin lähenes mulle kiiremini kui ma kõndisin ning kui jõudsin treppide juurde oli ta mulle järgi jõudnud ja pööras mu ühe käeliigutusega ümber, nii et ma olin sunnitud ta silmadesse vaatama. "Laura, see ei olnud nii nagu sa arvad."

Ma vaatasin vaikselt ta silmadesse, mõeldes kas nüüd nutma hakata või ta peale karjuda, või hoopis teha nägu et mitte midagi ei juhtunud ja rahulikult minema kõndida. Mida kauem ma ta silmadesse olin vaatanud, seda rohkem ma aimasin et ta ei olnud enam nii kaine kui ta oli viimati saalis, siis kui ta meiega lauas istus, ta oli joonud, palju.

"Laura.. see mees.. ma tõesti ei mõelnud... palun ära räägi isale sellest," pisarad hakkasid mööda ta põski alla voolama mille tagajärjel valgus kõik ta ripsmetušš ripsmetelt silme alla laiali, "ma tõesti olin purjus lihtsalt... palun ära mõtle minust halvasti," ta tõstis oma käed, asetades need mu põskedele, et ma talle otse silmadesse vaataks.

"Kerli, tuled tagasi ka juba?"

Mu ema oli meie kajuti poole seljaga seega ta pidi end ümber pöörama et näha kes teda hõikas, see oli see sama mees kellega ma olin vaid paar minutit tagasi teda koos olemas tabanud.

"Su kutt ootab sind," ma raputasin ta käed oma näolt maha ning jätkasin tagasi üleskorrusele minemist. Ta tõesti oli ühe ilgelt suure käki praegu kokku keeranud ning kui ta tahtis end sellest käkist vabastada, pidi ta ise veidi tööd rügama, ta pidi midagi ise tegema nüüd et oma nahka päästa.

"Laura!" ma kuulsin teda karjumas kuid ta ei järgnenud mulle järgmisele korrusele vaid läks arvatavasti kajutisse tagasi, tagasi et oma amelemist selle tüübiga jätkata.

Ma olin tõesti šokeeritud omaenda lihase ema teise mehe käte vahelt leidmise pärast, kuid ma olin juba piisavalt vana et aru saada, et see mis tema otsustas teha ei olnud enam minu mure, see oli tema enda ning mul oli nüüd omaenda elu. Ma võisin küll olla veel alaealine kuid ma olin piisavalt tark ja vana et mõista, et selline tegu mida ta oli teinud oli vale ning et mina ei pidanud küll ühtegi sõrmeotsa liigutama et teda päästa, see oli olnud tema vale tegu ning tema mure.

Üleskorrusele jõudes, korrusele kuhu plaanisingi tulla, ei lasknud ma oma jalgadel mind viia koheselt tagasi sinna saali kus asusid kaks üksteist hetkeliselt vihkavat tüdrukut, vaid otsustasin minna ja veidi pingeid langetada, käia ära õues värskes õhus.

Uksest välja minnes ning tekile astudes ilmnes mu silme ette kohe pilt vaid veidi aega tagasi juhtunust momendist kui ma olin tormanud siiasamasele õue ning põlvili põrandale maha kukkunud. Mu süda oli sel hetkel täielikult murtud, kuid need killud said täna taas kokku liimitud kui mu ebaõnn bingot mängides taas õnneks pöördus ning ma need piletid võitsin.

Ma astusin laevaäärele lähemale ning jäin pidama laevaäärt ümbritseva aia juures, asetades oma käed selle peale et saada kindlust kuna ma olin alati veidi kõrgustkartev.

Merevesi lainetas ning vahutas vastu laeva metallist seinu, loojuv päike peegeldas oma kiiri vastu merevett mis muutis selle omamoodi huvitavat värvi ning laev õõtsus vaikselt, tekitades mu kõhtu sellise meeldiva kuid samas vägagi keerleva ning ebameeldiva tunde.

Kokkuvõttes tundus praegu kõik minevat kui katastroof võrreldes sellega kuidas ma olin tänast õhtut plaaninud minevat, kuid see mis mind praegusel hetkel ümbritses, tekitas minus tunde nagu mitte miski ei oleks saanud enam halvasti minna, mu sisemuses oli tunne et halvade asjade asemel oli nüüd kuskil valguskiir peale äikest ning et nüüdsest pidi ainult paremuse poole hakkama minema.

______________________

Häid jõulupühi !!

8. Peatükk juba, woah..

Aga kuidas teile siis siiamaani meeldinud on see raamat? Mul on ausalt öeldes varsti liblikad seda kirjutades kõhus juba :s

Aga kommenteerige (palun) ning hääletage :DD

Ma ei ole selline pealekäiv aga mulle nii väga meeldib teie arvamusi ning kommentaare lugeda <3

Järgmine peatükk loodetavasti homme :)

-Maris xx