Läbi Tule Ja Vee

4. Peatükk.

Poisid astusid lavale ja koheselt märkasin kuidas Niall mulle otsa vaatas. Ta helesinised tavaliselt rõõmu täis silmad olid olnud terve õhtu täis kurbust ja ebaõnnetust, kuni meie silmad üksteist leidsid, ta näole ilmus nüüd lai ja soe naeratus mille peale ma ka vastu naeratasin.

"Tänases kontserdis mõtlesime me teha väikeseid muudatusi, alustades sellega et me plaanisime kutsuda ühe õnneliku fänni koos meiega lavale," Niall ütles hoides mikrofoni täpselt oma suu juures, mitte oma silmi hetkekski minu omadest eemal. "Palun sina, ilusate siniste silmadega tüdruk, kas sa tuleksid palun lavale," ta osutas oma käega minu poole ning selle peale ma tundsin kuidas mul jalgadest tahtis kohe nõrgaks minna.

Kõik teised fännid hakkasid minu ümber kiljuma, kaasaarvatud Karolina, Kattrina ja mu ema, kuulsin ka sõimamisi ning mind otseses mõttes hakati suruma lava poole.

Niall ulatas oma käe minule lava ääres välja et pakkuda mulle abi üles saamisele, võtsin selle pakkumise rõõmuga vastu.

Isegi kui meie käed ühendusid vaid umbes kümneks sekundiks, tundsin ma

juba, et ta käed olid pehmed ning veidi palavusest higised.

"Mis su nimi on?" ta küsis, võttes mul uuesti käest kinni ja naeratades, samal ajal mulle silmade sügavustesse enda terava pilguga puurides.

Selline tunne oli et minuga tegeleski praegu ainult Niall, teised poisid oleks justkui Nialli minuga rääkimise ajal haihtunud või tahaplaanile kadunud. Areena oli küll täis tuhandeid fänne kuid Nialli otsa vaadates, tundus kõik meie ümber kaduvat, nagu oleks olnud ainult meie kaks sellel laval, ei mingeid karjuvaid fänne, ei teisi one directioni poisse, ei bändiliikmeid, ei turvamehi kes igat mu liigutust oleks kontrollinud.

"Laura," ma ütlesin. "Laura...Laura," Niall kergitas oma kulmu. Ma ei saanud pihta miks ma talle nii palju kordi oma nime ütlesin, ta kindlasti kuulis seda juba esimesel korral, aga ma ei suutnud end peatada.

"Laura ärka üles," Nialli suu liikus küll nende sõnade kohaselt, kuid ta hääl küll sama ei olnud, tema asemel oleks nagu...mu ema minuga rääkinud.

"Laura, ärka ometi." Tundsin kuidas olin oma unest nüüd üles ärkanud. Mitte miski sellest polnudki tegelikult päris. "Mida ma ometi tegema pean. Keegi kutsuge arstiabi."

Avasin oma silmad vaikselt tema sõnade peale arstiabi kohta, plaksutades oma pikki ripsmeid. Avades oma silmad täielikult, said need pimestatud sellest eredast valgusest minu ümber.

"Ta on teadvusel," tundsin kellegi käsi end minu ümber asetamas ja embamas, kuid ma ei saanud aru kes see olla võis, kas mu ema, Kattrina, Karolina või hoopis keegi võõras.

Ma lükkasin end kätega aeglaselt istuma, avastades siis et olin ikka veel selle sama parfüümipoe juures.

"M-mis juhtus?" vaatasin enda ümber ringi. Kui mul pilt ükskord päris selgeks juba läks tundsin enda ümber ära kolm tuttavat nägu, mu bestid ja ema, teised inimesed meie ümber olid võõrad minu jaoks.

"Sa minestasid peale selle plakati lugemist," pöörasin pea Karolina poole kui kuulsin tema suust sõnu tulemas.

"Ahsoo," ütlesin vaikselt, tõmmates siis oma põlved konksu enda käte vahele.

Ema kükitas parasjagu minu juures, "kas sul on nüüd kõik korras?"

Ta polnud nii hullusti vist minu üle enam ammu muretsenud.

"Ma ei tea," ütlesin, kehitades õrnalt õlgu ning siis vaadates selle sama plakati otsa mis oli mu teadvusekaotuse põhjustanud.

Ringi vaadates, märkasin et inimesed jälgisid ikka veel pingsalt iga mu liigutust, tekitades mulle kõhus väikese ebameeldiva tunde, isegi kui ma olin üldiselt juba tähelepanuga harjunud. "Minuga on kõik korras, te võite oma asju edasi teha," ütlesin neile ning ajasin end nõrgalt oma jalgadele püsti seisma.

Inimesed hakkasid tasapisi laiali minema, jättes siis ainult minu, mu ema, Karolina ja Kattrina veel samale kohale.

Ilma neile sõnagi lausumata kõndisin ma parfüümipoodi, otse leti juurde kus seisis prillidega daam kellel oli seljas väga kena ning elegantne punakas kleit ja soenguks sõõrikuga täidetud krunn. Väga kena aga huvitav miks ta niimoodi töötades riides oli.

"Tere kuidas ma saaksin ai-" ta alustas rääkimist kuid ma peatasin ta omaenda sõnadega mis pidamata suust välja tulid.

"Rääkige mulle ära kuidas oleks mul võimalik saada pääs one directioni kontserdile pluss lava taha," vuristasin nii kiirelt ja arusaadavalt kui võimalik.

Ta tõusis oma leti taguselt toolilt püsti et kõndida leti tagant välja ühe riiuli juurde kus olid kõik Our Moment parfüümid. "Ühel neist pudelitest on korgi all võidukood. Kui te selle endale saate, oletegi võitnud ning saate meie käest kolm piletit Friends Arenale nende kontserdile pluss lava taha kohtumisele," ta jutustas, samal ajal ühte Our Momenti parfüümipudelit käes hoides.

Karolina ja Kattrina tulid ka mulle lõpuks järgi ning seisid minu kõrvale.

"Mida sa teed?" kuulsin Kattrina sosinat minu kõrva.

"Palun mulle kolm pudelit Our Momentit, kolmekümne milliliitrised sobiksid hästi," ma laususin siis, mille peale Karolina silmad üllatusest suureks muutusid.

"Olge lahked," too noor daam ulatas mulle kätte kotikese mille sees olikolm 30ml pudelit ning ma naeratasin talle enne Kattrinale ja Karolinale nende pudelite kotist tagasi võtmist ja üle andmist, kuna ma ju ometi ei tahtnud kõiki kolme endale, olin nii lahke küll et oma sõbrannadele meie unistuste parfüüm välja teha.

"Laura, sa ei oleks pidanud, ühest oleks piisanud küll," Karolina ütles, vaadates samal ajal oma peopesasse asetatud pudelikest.

"Ole tasa ja ava see, kolme pudeliga on meil suurem võimalus," ütlesin naerdes mille peale Karolina noogutas ja me kõik oma käed korkidele valmis panime avamise jaoks.

"Kolme ajal. Üks..kaks....kolm," ma ütlesin ning me avasime kõik korraga oma pudelid.

___________________________

Cliffhanger :D hahaha

Kuidas teile see osa meeldis? Mulle meeldis küll...väga vist isegi..

Aga kommenteerige siis ja hääletage ka xx

-Maris xx