12. Peatükk.

988 67 6
                                    

Ma tundsin ennast Michaeli kõrval veel imelikumana ja ebamugavana kui olin ette arvestanud. Teda ei tundunud küll miski häirivat ning ta ainult mälus vaikselt oma võileiba ja siis kohvi mille oma kandikuga lauale oli asetanud, vahepeal vaadates ka oma kõrvale minu poole aga iga kord kui ta nii tegi pöörasin ma enda pilgu aknast välja, tehes nägu et ma olin sügavalt mõtteis või keskendusin sellele mis väljas toimus, kui tegelikkuses jälgisin ma praktiliselt igat ta liigutust.. ise imestamas miks..

Kattrina ja Josh olid nüüd nii ametis rääkimise ja naermisega, millest mul oli tõesti hea meel. Nad olid meid Michaeliga täiesti tähelepanuta jätnud ja keskendusid ainult üksteisele. Kuulsin ühe kõrvaga kuidas Michael midagi sosistas kuid üritasin seda iga hinna eest ignoreerida, ainult heaolu nimel.

"Pssst.. Laura," kuulsin taaskord sosinat, seekord kõvemat kui enne aga mitte nii valjut et Josh ja Kattrina oleks seda tähele pannud.

"Mida sa tahad," ma sosistasin äkitselt vastu, hoides ikka oma pilku aknast väljas.

"Miks sa nii kuri minuga oled järsku?" 

Ta veel tahtis teada miks.. Ma tegelikult ise ka ei teadnud enam miks ma nii pahane ta peale olin. See suudlus eile kajuti ukse juures oli ainult ühe korra asi, see ei tähendanud midagi, me ju isegi ei tundnud praktiliselt üldse üksteist seega see ei andnudki midagi tähendada. Oli suudlus ja oli, tuli ja läks. Kuigi miski ikka häiris mind ta eilse käitumise juures.

"Miks sa arvad et ma kuri olen," ma rääkisin vaikselt Michaeliga, samal ajal jälgides aknast kuidas me laevaga mitmetest erinevatest saarekestest pidevalt mööda sõitsime. Saari oli skandinaavias tõesti palju seega oletatavalt oleks me pidanud juba varsti kohal olema.

"Sa tundud nagu... selline pahane peale seda eilset suudl-" ta hakkas ütlema kuid ma peatasin ta pöörates oma pilgu tema poole ja asetades oma nimetissõrme ta huultele.

"Ma ei ole pahane," ma ütlesin lihtsalt, mitte hakates Kattrina ja Joshi kuuldes rääkima sellest mis eile päriselt toimus, isegi kui nad olid täiesti omas mullis ning ei pannud mitte midagi tähele mis siin minu ja Michaeli vahel toimus. "Ma lähen nüüd tagasi," ma lükkasin oma tooli jalgade abil taha poole ning tõusin siis püsti, et minema kõndida. 

"O-oot kus sa lähed?" 

Ah nüüd märkas Kattrina mind..

"Ma lähen tagasi kajutisse," ma laususin ning enne kui keegi oleks saanud midagi veel öelda lasin ma oma jalgadel end sellest saalist välja viia, otse meie kajutikorrusele.

"Laura, oota!" kuulsin Michaeli mu selja taga kuid ma ei pööranud sellele tähelepanu ja kõndisin sama kiirelt edasi.

Jõudes peaaegu oma kajutiukseni jõudis Michael mulle järgi ning peatas mu liigutused asetades oma käed mu õlgadele ning pöörates mind ümber, tema poole vaatama.

"Räägi mulle mis viga?" ta inspekteeris mu silmi kuid ma pöörasin oma pilgu kõrvale, temalt ära nii ruttu kui võimalik.

"Ma ei ole su nukk, Michael. Ma lihtsalt ei kannata seda kuidas sa eile õhtul mind lihtsalt suudlesid, minema kõndisid ning täna tegid näo nagu midagi poleks juhtunud," ma tundsin kuidas pisarad tahtsid iseenesest mu silmadest jooksma hakata, kuid ma andsin endast kõik et mitte Michaeli ees nutma hakata."Ma tean küll, sa oled jälle üks järjekordne badboy kellel käivad need üheöösuhted, aga-.. aga... ma ei tea miks sa isegi mulle meeldima hakkasid sest sa oled lihtsalt selline jobu!" ma lõin ta käed oma õlgadelt maha ning pöörasin end järsult ümber et jõuda kajutisse enne kui need pisarad oleks jõudnud mööda mu põski alla voolata.

"Oota mida sa ütlesid?" kuulsin Michaeli rahulikult lausumas samal ajal kui ma nägin vaeva et oma kajutikaardiga uks lahti saada. Punane tuli tuli ainult ette millepärast uks lukust lahti ei tahtnud minna..

Ma peatasin oma liigutused hetkeks et mõelda mida ma olin oma suust välja ajanud."Vahet ei ole sellel!" ma võtsin hetkeks vihaga kaardi sealt august välja ning panin siis rahulikult tagasi sisse, millest uks lukust lahti plõksas.

"Oota, Laura!" Michael hakkas ukse poole kiirsammul kõndima kuid ma jõudsin enne tema minu kinnipüüdmist kajutisse lipsata.

Sulgesin ukse enda järel ning ronisin koheselt voodi redelist üles et oma voodisse pääseda. Pisarad olid selleks hetkeks juba jooksma hakanud ning ma ei suutnud midagi teha et neid pidama saada. Ma kukutasin end niimoodi linade peale et mu nägu oli üleni padja sees ning tõmbasin teki üleni üle keha.

"Nii siis juhtubki kui mulle hakkab keegi veel peale Nialli meeldima,"  mõmisesin oma padja sisse kui ukse tagant oli kuulda kannatamatuid ja üpris valjusid koputusi.

"Millest sa räägid?" kuulsin Karolina väsinud häält. Olin selle Michaeli värgi pärast täiesti tähelepanuta jätnud kas keegi üldse siin toas oli või mitte..

________________________

Vabandustt et nii lühike ja et nii hilja ja... varsti jõuab Laura Stockholmi, jee :D 

Aga kuidas teile see osa meeldis? 

Palun kommenteerige ja hääletage :)

Ma üritan järgmise osa nüüd mdea kas homme või ülehomme üles laadida (:

-Maris xx

Läbi Tule Ja VeeWhere stories live. Discover now