1. peatükk.

3.9K 95 25
                                    

13. juuni 2014

"Laura!," mind äratas mu ema vali kisa altkorruselt, kuskilt köögi poolt oletasin. "Laura, tõuse juba ometi, ma ei taha laevale hiljaks jääda ning sul on veel palju asju vaja teha."

Ma ohkasin ning tõmbasin pea alt padja, et oma kõrvad ja näo sellega katta. Miks ta mind nii vara üles ajab, ta ei aja mind kunagi nii vara üles. 

Mõistes et peaks kellaaega vaatama igaks juhuks, haarasin padjal servast ning viskasin selle oma näolt otse peeglikapile. Padi riivas nurgaga mu Our Momenti parfüümi, mis pani mu pudelikese kapiäärel vappuma ning vedeliku selle sees loksuma, aga õnneks ikkagi kapi äärelt see maha ei kukkunud. Kui oleks läinud niimoodi, oleksin vist omale tule otsa pannud.

Our Moment, ahh.. üks mu lemmikparfüümidest, ei tegelikult see oligi mu üks ja ainus lemmik, sest see parfüüm oli just minu lemmikpoistebändi oma, One Directioni. Ma olin nüüdseks neid juba päris kaua aega fännanud ja ütlen ausalt et ei olnud siiamaani ära tüdinenud. 

Järgmine päev oligi juba päev kui ma pidin oma ema ja paari sõbrannaga minema One Directioni kontserdile Rootsi, Friends Areenale.. Ainult üks päev veel ja ma saan juba neid näha, nende hääli kuulda, neid katsuda, neid kallistada..

Ajast mõeldes tuli mulle meelde, et ma pidin kella vaatama. Haarasin voodi kõrval asetseva kapi pealt oma telefoni ning avasin ekraani mille peale koheselt ilmus nähtavale kellaaeg. Kell oli juba kolm läbi mis tähendas, et mul hakkas juba kiireks minema. kuna kella kuuest pidi juba laev Tallinna sadamast väljuma ning mul oli ikka päris mitu asja vaja veel korda saata enne lahkumist.

"Laura!" kuulsin ma oma ema taaskord, seekord kõvemini alt korruselt karjumas. Kuulsin juba kuidas sammud mööda trepiastmeid üles korrusele suundusid ning ma ajasin end nende peale kohe kahe jalaga maa peale.

"Ma olen üleval!" lõugasin ma, mille peale oli kuulda, kuidas sammude heli taas minu toast kaugemale kadus ja peagi polnudki enam neid kuulda, jättes mind uuesti rahulikult omaenda magamistuppa.

Ma kõndisin oma riidekapi juurde ning avasin selle uksed ühe suure hooga, niimoodi et üks ustest eest ära lendas ja põrandale kukkus. "No come on!" Ma tõstsin selle maast üles ja najatasin vastu seina. "Noh, vaja jälle mingi ema tuttav appi kutsuda,"ütlesin ja puhusin silme eest oma sassis juuksed ära ning haarasin siis puuduva kapiuksega kapist riided mida sel päeval selga ajada. Otsustasin lühikeste pükste ning kerge t-särgi poolt kuna õues oli vast lausa kolmkümmend kraadi palavust ning kui ma oleks pannud selga mingid pikad teksad ja kampsuni, oleks vast ära surnud.

Alla korrusele kõndides, märkasin ema kotte juba ukse ees ootamas. Ta oli vast sellest väikesest reisist sama elevil kui mina, võin arvata, kui just mitte rohkem. 

Pean mainima et meile mõlemale meeldisid One Directionist kõik poisid, aga lemmikuteks oli ikka üks välja valitud. Minu ema lemmikuks oli saanud Liam, kõige isalikuma tundega ning vast ka kõige targem liige sellest bändist. Minule aga oli juba rohkem kui viimane pool aastat olnud suureks lemmikuks Niall, see väike blond härjapõlvlane. Ta oli minu silmis lihtsalt perfektne, ta naeratus, ta silmad, ta iseloom, ta naer, ta välimus.. ma usun et sinna nimekirja oleks mahtunud veel sadu sõnu aga mind tõi mu mõttemullist tagasi mu ema kisa.

"Laura, ma ütlesin et ma tegin süüa. Mine sööma enne kui minema peame hakkama, Karolina ja Kattrina ka ootavad sind varsti juba," ta ütles ning kadus peale neid sõnu vannituppa, kindlasti omale mingit meiki peale ajama mis Liamile kindlasti meeldiks. Ma ei saanud tegelikult üldse aru miks mu ema Liamisse nii kiindunud oli ikka veel, tal oli ju isa. Ega isale ka tegelt see Liami värk emaga väga ei meeldinud aga noh elu oli selline takistusi täis ning kui ta mu ema armastas pidi ta neid takistusi kannatama.

Läbi Tule Ja VeeWhere stories live. Discover now