Magus Kiusatus

1

Istusin oma kohvrite otsas, riided vihmast läbi ligunenud. Püüdsin end lohutada, et olukord võiks olla palju hullem. Hingasin rahulikult sisse ja välja, püüdes uuesti omale parimale sõbrannale helistada.

"Hei, Stella siinpool! Jäta mulle teade kõneposti ja võibolla helistan sulle tagasi..."

"Fuck,"pomisesin ma ning otsustasin sõbrannale sõnumi saata. Teadsin, et Stellal oli täna cateringis kiire päev, kuid lootsin, et ehk leiab ta siiski aega mulle vastata.

Ma ei teadnud, kas naerda või nutta. Mu poisssõber pettis mind, mu parim sõbranna Stella ei vastanud mu kõnedele ega sõnumitele ja mul ei olnud mitte kuhugi minna. Mida kuradit ma tegema pidin?

Universum oleks justkui mu abipalvet kuulanud, sest mu ees peatus must Porsche, mida ma väga hästi tundsin. Autost astus välja ei keegi muu kui parima sõbranna vend ning inimene, keda ma kõige vähem sallisin - Adrian Holm.

"Tuled autosse või kavatsedki vihma kätte ligunema jääda?"küsis poiss, toetudes end auto kapotile.

Mõte vihma käes ligunemisest ei meeldinud mulle, kuid samas ei meeldinud mulle ka mõte Adrianiga ühes autos istumisest. Adrian mu vastust ei oodanud, vaid tassis mu kohvrid autosse. Autosse istudes kinnitasin esimese asjana turvavöö, olles tuttav kuti pöörase sõidustiiliga.

"Kuhu sa mind viid?"küsisin ma, hoides kramplikult istmest kinni.

"Stella juurde. Tal oli tööl nii kiire, aga ta lubas helistada, kui aega leiab."

Adrian märkas mu krampis olekut ning muigas vaikselt. Õnneks ta ei küsinud mu käest mitte midagi ja esimest korda olin talle tänulik. Isegi mitte ühtegi sarkastilist kommentaari ei lennanud minu suunas.

"Me peame korra bändi ruumist läbi käima. Stella jättis oma rahakoti sinna, kui ta viimati bändiproovis käis."

Noogutasin. Telefon mu taskus värises, kuid ma teadsin väga hästi, kes oli helistaja ja ma ignoreerisin kõnet. Mul ei olnud talle mitte midagi öelda. Tema vabandusi olin juba kuulanud.

"Kõik on korras?"küsib Adrian, hääletoon murelik, mis mind tema puhul üllatab.

"Jah, lihtsalt... Vahet pole. Unusta ära."

Jõudsime stuudio ette, kus poisid bändiproove teevad. Telefon mu taskus värises taas, kuid otsustasin selle hoopis välja lülitada. Ma ei tahtnud Henry Jakobsoni nimelisest kutist enam midagi teada.

"Tuled kaasa?"

Kehitasin õlgu ning otsustasin poisile järgneda, meenutades viimast korda, millal ma viimati poiste bändiproovis käisin. See oli eelmine suvi, mil Adriani bänd hakkas vaikselt populaarsust koguma. Poiste kaverdatud lood said Youtube'is tuhandeid kuulamisi ning neid kutsuti üha rohkem klubidesse esinema. Nii sattusimegi mina ja Stella tihti nende bändiproove kuulama ja hoolimata sellest, et ma Adriani ei sallinud, pidin ma tunnistama, et tal oli pagana võimas hääl. Täpselt selline, mida rokk bändi tegemiseks vaja läks.

"Oh, Adrian! Ei osanud sind täna oodata."

Mark, bändi mänedžer, tõusis laua tagant püsti ja tervitas meid. Naeratasin kutile.

"Ma tulin Stella rahakotile järgi. Ega sa seda näinud pole?"

Mark võttis laua pealt Stella rahakoti, ulatades selle Adrianile. Hetkeks peatusid Marki silmad minul, hinnates mind pealaest jalataldadeni. Noormees muigas, kuid ei öelnud midagi. Adrian pööritas silmi, tänas Marki ning me läksime tagasi autosse.

"Mille peale Mark muigas?"küsisin ma.

Adrian kehitas õlgu. "Kui sa peeglisse vaatad, siis saadki teada."

Enne autosse istumist vaatasin end tahavaatepeeglist ning ma pidin tõdema, et mu välimus ei olnud hetkel kuigi meeldiv. Mu riided olid vihmast läbiligunenud ning mu valge t-särk, mille ma olin otsustanud hommikul selga panna, oli täiesti läbipaistev. Mul oli küll seljas dressipluus, kuid kui väga hästi vaadata, võis mu t-särgi alt näha roosat pitsist rinnahoidjat. See oli mu kõige mugavam rinnahoidja, aga ma ei olnud arvestanud vihmaga ega sellega, et ma terve hommiku pean oma kohvrite otsas istuma ning vihma kallab nagu oavarrest.

"Sa ei võinud mulle midagi öelda?"

"Ups,"ütles Adrian ainult, istudes autosse.

Ohkasin, istudes samuti poisi kõrvale autosse. Kas mu päev sai veel hullemaks minna? Stella juurde jõudes aitas Adrian mul kohvrid üles tassida. Ma imestasin, et kutt täna minuga nii viisakas oli, sest tavaliselt ta ei olnud selline. Ilmselt ta sai aru, et mul on niigi halb päev olnud.

Istusin diivanile, tundes, kuidas kogu päeva pinge minust välja voolab. Ootamatult hakkasid mu silmist pisarad voolama. Ma ei tahtnud Adrianile näidata, et ma olin nõrk, kuid ma ei saanud pisaraid peatada. Teadsin, et need ühel hetkel tulevad, sest hommikul kui ma Henryga hüvasti jätsin, ei tulnud mul ainsatki pisarat. Küllap tol hetkel ei olnud mulle veel juhtunu pärale jõudnud.

Adrian ohkas, suundudes Stella baarikapi juurde ning valas meile mõlemale klaasi viskit. Kutt istus mu kõrvale, ulatades mulle klaasi.

"Ma ei joo viskit,"sõnasin ma, vaadates Adriani käes olevat klaasi umbusuga.

"Kui sa milleski mind usaldada võid, siis see on see, et viski aitab."

Võtsin Adriani käest klaasi vastu, juues klaasi ühe sõõmuga tühjaks. Adrian muigas.

"Lahku minekute terviseks."