Magus Kiusatus

9

Reede õhtul otsustas Adrian mind üllatada ning võttis mu peale, sõidutades meid peole. Stella pidi liituma meiega pärast peale tööd ning ta pidi peole tulema Markiga. Ei mina ega Adrian ei saanud aru, mis sorti suhe neil on, kuid mul oli hea meel, et nad koos läbi käivad.

„Kelle pidu see on?"küsisin ma, hoides kramplikult autouksest kinni. Ma olin täiesti veendunud, et kutt kihutas 120 kilomeetrit tunnis kui mitte rohkem, kuid liiklusreeglid justkui talle ei kehtinudki. Adrian märkas mu krampis olekut ega teinud sellest väljagi, lisades rohkem kiirust.

„See on Ericu sõber ja ta küsis, et kas me ei tahaks peole tulla. Alex, Nick ja Kai peaksid juba seal olema."

„Kas minu kaasa võtmine oli osa sinu plaanist?"

„Me peaksime paar olema ja poisid ütlesid, et ma sinu ka kaasa võtaksin. Nad ei usu siiamaani, et me koos oleme."

„Tead, ma ka ei usu siiamaani, et ma su mänguga nõustusin,"ütlesin ma, vaadates aknaist mööda vuhavaid puid. „Adrian, kas sa võtaksid kiirust maha? Sinu sõidustiili pärast ma võin su auto täis ropsida ja seda sa ei taha, ma usun."

„Oota, minu autot sa täis ei ropsi!"hüüatas ta, võttes koheselt kiirust vähemaks.

„Ma tean, et sa oled paha poiss ja sind reeglid ei huvita, aga sa võiksid vähemalt oma kaasreisijast hoolida,"ütlesin ma, vaadates pahaselt poisi poole.

„Hmm, ma ei näe siin kedagi, kellest hoolida,"ütles kutt, vaadates autos ringi.

„Ouch, see oli küll löök allapoole vööd,"sõnasin ma, asetades käe oma südamele, teeseldes südamevalu.

Minu üllatuseks Adrian vabandas. „Anna andeks, ma läksin selle kommentaariga natuke liiga kaugele."

„Unusta ära. Sellest pole midagi."

Pöörasin pea akna suunas, püüdes poissi ja kummalist tunnet enda sees ignoreerida. Küllap ta tõesti ei mõelnud seda tõsiselt, kuid Adriani sõnad pugesid mulle hinge. Ootamatult tundsin Adriani kätt oma säärtel ning heitsin pilgu poisi poole.

„Tõesti, anna andeks. Ma ei tahtnud sulle haiget teha."

Kehitasin õlgu. „Juba unustatud."

Adrian keskendus sõidule, aga ta käsi jäi endiselt mu reiele puhkama. Ma ei lükanud Adriani kätt oma reielt ka ära, sest mingi kummaline pool minust nautis tema pisikesi puudutusi. Ma ei tunnistaks seda Adrianile mitte kunagi ja see ajas mind ennast ka segadusse.

Adrian parkis auto ühe valge maja ette, kust kostus muusikat ja kiljumist. Ausalt öeldes oleksin eelistanud veeta oma reede õhtu raamatut lugedes, kuid Stella oli see, kes ärgitas mind oma mugavustsoonist välja astuma. Siin ma nüüd olin, järgnedes Adrianile majja. Enne majja sisse astumist ulatas noormees mulle oma käe.

„Tule, Arabella,"kutsus Adrian.

Võtsin ohates poisil käest kinni, järgnedes talle. „Igasugune väljas käimine on absoluutselt mu mugavustsoonist väljas."

„Ära ütle, et sa oleksid oma õhtu veetnud igavat raamatut lugedes,"ütles Adrian silmi pööritades.

„Jah, oleksin küll ning raamatud ei ole igavad. Raamatutes on palju romantikat ja..."

„Nüüd ongi õige hetk elu nautima hakata,"ütles Adrian, vedades mind läbi rahvasumma kööki. „Mida sa jood?"

„Siidrit?"vastasin ma õlgu kehitades.

„Kui igav,"vastas Adrian, kuid ulatas mulle siidripudeli.

„Kus su bändikaaslased on?"küsisin ma, viies teema mujale.