Magus Kiusatus

10

Sellest oli möödas nädal, kui Adrian mind suudles, kuid ma ei suutnud seda unustada. Ükskõik, kui palju ma ka poleks püüdnud. Ma teadsin väga hästi, et see ei tähendanud mitte midagi, aga asi oli vastupidine: see tähendas kõike. Vähemalt minu jaoks.

„Bells, ole nüüd, palun tule meiega välja,"anus Stella, vaadates mulle kutsikasilmadega otsa.

Raputasin pead. „Kui Adrian kohal on, siis ma ei tule."

„Mis teie vahel juhtus? Te peaksite paar olema."

„See pole oluline. Pealegi, me vist ei pea enam paari teesklema, sest Henry on Emmaga edasi liikunud ja Adrian sai, mida ta soovis."

Stella ohkas. „Palun tule meiega välja. Mark võtab meid peale ja me kohtume Adrianiga seal. Vähemalt ühes autos ei pea sa temaga istuma."

Sulgesin raamatu, asetasin selle kohvilauale ja ohkasin. „Hea küll. Mida ma ikka sinuga peale hakkan? Kuhu me üldse lähme?"

„Sul saab olema väga põnev õhtu, usu mind,"ütles Stella, vedades mind riidekapi juurde. „Las ma valin sulle midagi selga."

Stella valis mulle kapist välja valge tenniseseeliku, mustad sukad ja musta kõrge kaelusega pluusi. Tüdruk ulatas mulle enda mustad Doc Martensi saapad, mis sobisid ülejäänud riietusega suurepäraselt. Stella lõpetas meigi tegemisega just siis, kui saabus kõne Markilt, kes oli Stella korteri ette jõudnud.

„Tere, tüdrukud!"tervitas Mark, suudeldes Stellat põsele.

„Tšau, Mark,"vastasin ma, tundes kergendust, et Adriani meiega ühes autos polnud.

Sõitsime tunnike, peatudes suure ja inimtühja maja ees. Peatusime mahajäetud ja inimtühja jäähalli ees, kuhu olid kõik noored kokku kogunenud. Heitsin küsiva pilgu Stella ja Marki suunas.

„Miks me tulime mahajäetud jäähalli?"küsisin ma, järgnedes Stella ja Markile majja,

Mark asetas käe Stella pihale, vaadates mulle otsa. „Siin korraldatakse salajasi poksivõistlusi. Parimad poksijad tulevad kokku ja võisteldakse raha peale."

„Ma olen kuulnud salajastest autovõidusõitudest, aga poksimisest kuulen esimest korda."

„Kõige jaoks on esimene kord."

Sisenesime jäähalli, nähes tervet majatäit rahvast, kes kõik olid võistluse jaoks kohale tulnud. Rahvas kiljus, ergutades esimesi võistlejaid. Tundsin esimeses võistlejas ära Kai, kes mulle poksiringis naeratas. Naeratasin poisile vastu, kuid mu naeratus kadus, kui märkasin, et kutt, kellega Kai võistlema hakkab, on temast kümme korda tugevam ja suurem.

„Kuulge, see kutt on Kaist kümme korda suurem ja tugevam. Kas see talle muret ei valmista?"küsisin ma, vaadates murelikult Stella ja Marki poole.

Mark raputas pead. „Ära alahinda Kaid. Ta on aastaid poksinud ja temast võinuks saada maailmameister, kui ta poleks muusika kasuks otsustanud."

Esimene round läks käima ning ma võpatasin iga löögi peale, tundes muret Kai pärast. Mõlemad jagasid usinalt hoope, kuid teise kuti löök oli nii tugev, lüües Kai täiesti outi. Võistluse juht luges numbreid kümnest üheni, aga Kai lamas endiselt maas, hingeldades. Kai jäi seekord kaotajaks, mis tähendas, et raha läks teisele võistlejale. Kutt ulatas Kaile käe, aidates noormehe püsti.

„See on... kohutav,"ütlesin ma, jälgides Kaid, kes võistlejatele mõeldud alas istus.

„Poiste jaoks on see adrenaliinilaks,"seletas Mark, tõmmates Stellat enda embusesse.

Raputasin pead. Suur oli aga mu üllatus, kui poksiringi astus Adrian, kellele publik ergutavalt kaasa elas. Teadsin, et võin täna siin Adriani kohata, kuid mul polnud aimugi, et ka tema võistleb. Meie pilgud kohtusid, kuid ma ei lugenud Adriani silmadest mitte midagi välja. Mu meeltesse ilmus taas pilt Adriani huultest ning kirusin end mõttes, et ma suudlust unustada ei suutnud. Adrian ei olnud ilmselgelt minust huvitatud ja naisi oli tal jalaga segada. Poksiringi astus tüdruk, kes Adriani põsele suudles ja talle midagi kõrva sosistas, mille peale Adrian muigas. Ma ei oleks tohtinud armukadedust tunda, sest me polnud Adrianiga koos, kuid see vastik tunne ei kadunud mu seest.

„Järgmisena võistlevad Adrian Holm ja Julian Berg!"

Rahvas hõiskas pööraselt, kui Adriani nimi välja hüüti. Poiss nautis taas tähelepanu ning muigas, vaadates rahvast. Enne, kui võistlejatel lubati alustada, kohtusid minu ja Adriani pilgud veel üheks hetkeks.

Kostis vile ning kumbki poistest ei tahtnud esimesena lüüa, kuni Adrian lõpuks teisele kutile virutas. Julian taarus, kuid võttis ennast kokku, virutades Adrianile veelgi tugevamalt. Võpatasin iga kord, kui Julian Adrianile hoope jagas.

„Adrianil ei ole täna kõige parem päev. Ma ei saa aru, mis toimub,"ütles Mark murelikult.

„Mis mõttes ei ole kõige parem päev?"küsisin ma.

„Ta on täna kuidagi hajevil ja nõrk. Tavaliselt on ta palju tugevam."

Tundus, et Julianile oli raha võitmisega tuli takus, sest ta aina jagas Adrianile hoope, andmata talle hetkeski hingamisruumi. Ühel hetkel haaras Julian Adriani kaelast kinni, pekstes teda jalaga kõhtu. Ma ei suutnud seda vaadata.

„Ta peksab Adriani surnuks!"hüüdsin ma Markile, sest rahva vilistamine ja kisa olid veelgi kõvemad kui enne.

Adrian kukkus põrandale ja oli ilmselge, et Adrian oli selle matši kaotanud. Mark lähenes poksiringile ning kui Adrian ringist välja toimetati, võttis Mark poisi oma hoole alla. Mark asetas Adriani istuma ning Adrian püüdis rahulikult sisse ja välja hingata.

„Adrian, ta oleks võinud su surnuks klohmida!"hüüatasin ma, kükitades Adriani ette maha.

„See ei tohiks sulle korda minna, või mis?"pomises ta, vaadates mulle otsa.

„Adrian, palun... Ärme tülitse praegu. Sa vajad arstiabi."

Adrian raputas pead. „Ma ei vaja arstiabi. Ma tahan lihtsalt koju minna. Täna ei olnud minu päev."

„Arabellal on õigus. Sa peaksid arstil laskma ennast üle vaadata,"sõnas Stella murelikult.

„Ma tean, millest ma räägin. Tooge mulle palun vett ja lähme koju."

Mark ulatas Adrianile veepudeli, mille kutt koheselt tühjaks jõi. Kuna Adrian oli seisus, kus ta ise sõita ei saanud, pidime koos tagaistmel istuma. Adrian püüdis küll vastu punnida, kuid Mark ei lasknud Adrianil mitte mingil juhul autoga sõita.

Adrian oli vaikne, toetades oma pead külmale aknaklaasile. Vaatasin poisi veriseid sõrmenukke ning asetasin ettevaatlikult käe Adriani käele. Noormees ei lükanudki mu kätt ära, vaid võttis mu käe enda pihku, silitades oma pöidlaga minu oma.

Naeratasin, olles üllatunud tema pisikesest õrnuse hetkest.