Magus Kiusatus

18

„Stella, palun, lase mind Arabella juurde."

„Ei, ta ei taha sind näha."

Üritasin end voodist välja ajada, kuuldes esikust kostuvat sõnelust. Mu pea valutas eile joodud veinist ning kui peeglisse ühe pilgu heitsin, nägin, kui punased olid mu silmad nutmisest. Toetudes end vastu meigilauda, ajasin end voodist välja ja panin hommikumantli ümber.

Kohe, kui Adrian mind märkas, üritas ta minu poole tormata, kuid Stella seisis meie vahel kindlalt nagu kalju. Poiss tõmbus tagasi, kuid jäi mulle siiski otsa vaatama ning märkasin tema silmades meeleheidet. Mul hakkas temast isegi kahju, kuid meenutasin, mida Adrian Markile öelnud oli. Ma pean Arabella maha jätma.

„Arabella, palun, räägi minuga. Mis lahti on?"

Turtsatasin. „Sa tõesti ei saa aru?"

Noormees raputas pead. „Ei, ma ei saa aru. Kuidas ma peaksin aru saama, kui sa minuga ei räägi?"

„Adrian, ma ei jaksa täna sellega tegeleda. Palun, jäta mind rahule."

„Arabella..."ütles Adrian, hääles kuulda meeleheitlikkuse noote. Ta proovis mulle uuesti läheneda, kuid Stella seisis talle ette. 

„Adrian, ta räägib sinuga, kui ta selleks valmis on,"sosistas Stella.

„Kelle poolt sa õieti oled?"küsis Adrian pahaselt, lahkudes korterist.

Kui Adrian lahkunud oli, jõin ära klaasitäie vett, istudes seejärel diivanile. Stella istus mu kõrvale, vaadates mind murelikult.

„Äkki te oleksite pidanud asjad selgeks rääkima? See oli kindlasti arusaamatus..."

„Mis arusaamatus? Ma kuulsin selgelt, kuidas ta ütles, et peab mu maha jätma. Ma tean, mida ma kuulsin."

„Jah, aga... Sa kuulsid ainult mingit katkendit jutust. See võis tähendada ükskõik mida."

Ohkasin. „Aitäh, et sa üritad positiivne olla, aga sellele ei saa muud tähendust olla, Stella."

„Ma lihtsalt ei suuda teid vaadata, kui te tülis olete."

„Kui ta tõesti mu maha jätab, siis... Ma ei tea, mida ma teen."

Mõte sellest, et Adrian mu maha jätab, tegi mulle nii väga haiget. Mind on korra maha jäetud, kuid seekord on see valu suurem ja sügavam. Keerasin Stellale selja ja neelatasin, püüdes pisaraid peletada.

„Tead, ma ei lähe täna tööle,"ütles Stella, silitades mu käsivart. „Ma helistan, et ma olen haige."

Raputasin pead. „Sa ei pea minu pärast valetama. Tõsiselt, ma saan hakkama."

„Ma võin töö juurde helistada, Arabella."

„Ei, Stella,"keeldusin ma. „Sina mine ikka tööle. Ma olen juba suur tüdruk. Ma saan hakkama."

„Oled sa kindel?"

„Ma olen päris kindel,"kinnitasin ma, noogutades oma jutule kaasa. „Sina mine rahulikult tööle."

„Olgu, kui sa tõesti selles kindel oled."

Noogutasin. „Tead, ma võtan veel ühe veinipudeli lahti ja joon end nii täis, et ma ei mäletagi, kes Adrian oli."

Stella muigas. „Teil on veel lootust. Ära joo lootust maha."

„Noh, keegi peab positiivseks ka jääma."

Hoolimata oma tapvast peavalust, suundusin Stella baarikapi poole, otsides välja veel ühe veini. Ma ei hoolinud, et kell oli alles üksteist hommikul. Mul oli vaja midagi, mis suudaks mu mõtted mujale viia ja vein oli üks neist asjadest, mis seda suutis. 

„Sa tõesti armastad mu venda. Ma ei mäletanud, et sa oleksid Henryga lahku minnes nii endast väljas olnud. Te ei ole veel lahku läinud, aga saad aru küll, mida ma mõtlen."

„Jah, tunnistan pattu. Ma olen alati Adrianisse armunud olnud. Lihtsalt... ma ei tahtnud seda tunnistada ja parem oli teeselda, et ma vihkasin teda,"seletasin ma, valades pokaali veini.

„Arabella, mina usun teisse. Palun, räägi temaga. Muidu ma räägin temaga ise."

„Kelle poolt sa õieti oled?"küsisin ma, tõustes diivanilt püsti.

„Ma olen armastuse poolt!"hüüdis Stella mulle järele, kui ma olin veinipudeli- ja pokaaliga oma tuppa läinud, lüües ukse enda selja taga kinni.