Magus Kiusatus

20

„Oh, hei, vaata, kes juba üleval on."

Pöörasin end pliidi ees ümber, et Adriani suudelda. Adrian muigas, märgates, et olin tema ühest mustadest triiksärkidest endale selga pannud. Särgil oli tunda veel tema Dior Sauvage'i parfüümi.

„Sa ei pahanda, et ma su särki laenasin?"

Adrian raputas pead. „Sobibki sulle paremini. Ma võiks iga hommik sellise vaatepildi peale ärgata."

Keerasin end tagasi pliidi poole, et pannil olev pannkook ümber keerata, mille peale Adrian andis mulle õrna laksu vastu tagumikku, enne kui too laua taha astus. Muigasin, kuid ei öelnud midagi.

„Ma sooviks nii väga tänase päeva sinuga voodis veeta, aga ma ei saa. Mark ootab mu vastust ja ma pidin selle tänaseks talle andma,"ütles Adrian ohates.

„Sa vastad talle ikka jaatavalt, eks?"küsisin ma, asetades poisi ette taldriku pannkoogi ja maasikamoosiga.

„Arabella, oled sa kindel? Ma ei kujuta ette, kuidas ma kuus kuud sinuta hakkama saan ja kui tuur peaks veel pikemaks venima..."

„Adrian, ma olen selles täiesti kindel. Mõtle, kui suurepärane võimalus see on! Sa vastad Markile, et oled tuuriga nõus. Ma ei lase sul seda head võimalust kasutamata jätta. See on minu viimane sõna sellel teemal."

„Hea küll, sulle ei saa vastu."

Naeratasin. „Ma lihtsalt... ma ei taha, et sa jääksid suurepärasest võimalusest ilma. Minu pärast. Meie pärast."

„Olgu, ma ütlen Markile, et ma olen tuuriga nõus ning ehk on sul võimalus meiega kaasa tulla. Stella tahaks ka kindlasti mõnel tuuril kaasa lüüa, arvestades, kui tõsiseks nende vahel on asjad läinud."

„Mul on nii hea meel teie pärast. Te väärite seda tuuri ja kuulsust sajaga. Te olete nii palju vaeva näinud,"ütlesin ma, asetades viimase pannkoogi taldrikule. Otsisin ka endale kapist nõud ning istusin seejärel poisi vastu. 

„See uudis tuli nii järsku ja ma olin tõesti üllatunud. Keegi meist ei osanud seda oodata, aga poisid on väga elevil tuuri pärast. Nad ootavad ainult minu jaatavat vastust."

„Sa tead, et ma toetan sind kõiges, Adrian."

„Ma ei kujuta enam ette, mida ma ilma sinuta teeksin, Arabella."

Veetsime koos mõnusa hommiku süües pannkooke ja juues kohvi, kuni Adrian lõpuks siiski minema pidi.

„Sa võid siia jääda. Ma üritan tulla võimalikult vara koju, eks?"sõnas Adrian, suudeldes mind otsaette.

Noogutasin. „Ma armastan sind."

„Mina sind ka."

***

Ärkasin, kuuldes esikust kostuvat ukseklõpsu. Ajasin end diivanil istukile ja naeratasin, kui Adrian minu kõrvale istus ja mind endale kaissu haaras.

„Ma igatsesin sind,"lausus Adrian, silitades mu juukseid.

„Me olime kõigest mõned tunnid teineteisest eemal."

„Ma igatsen sind kogu aeg. Isegi siis, kui sa minuga oled."

Turtsatasin. „Tola."

„Tead, mul on sulle uudis."

„Ma olen üks suur kõrv."

„Me oleme kahe nädala pärast tuuril. Mark arvas, et sa saaksid kaasa tulla, kui sa soovid. Kõik oleneb sinu tööst."

„Juba kahe nädala pärast?"küsisin ma üllatunult.

Adrian noogutas. „Ma ei saa midagi lubada, aga üritan need päevad ainult sinuga veeta."

„Ma poleks kunagi arvanud, et seda ütlen, aga ma hakkan sind väga igatsema."

„Mina sind ka,"sosistas Adrian. „Muide, mul on sulle üks pakkumine. Ma ei tea, kas see on sinu jaoks liiga kähku, aga..."

„Millest sa räägid?"

„Kas sa ei tahaks minu juurde elama tulla?"uuris Adrian. „Ja enne, kui sa ütled, et see on sinu jaoks liiga ruttu, siis mul on nagunii vaja kedagi, kes need kuus kuud mu korterit valvaks."

„Hea küll, ma mõtlen sellele."

Adrian mässis käed minu ümber, tõmmates mind rohkem endale kaissu. Sulgesin silmad, tundes veel, kuidas Adrian mu juustesse ühe suudluse asetas.