Magus Kiusatus

19

Sulgesin kohvikuukse enda selja taga, kui märkasin parkimisplatsil Adrianit, kes vastu oma musta Porschet toetas ja suitsu tegi. Meie pilgud kohtusid ja kahjuks ma ei saanud teda enam vältida. Hingasin sügavalt sisse ja välja, mõeldes, et ehk olekski aeg asjades selgusele jõuda.

„Arabella, kas me võiksime rääkida?"küsis Adrian vaikselt, visates suitsu prügikasti.

Noogutasin. „Me vist... peaksime rääkima küll."

„Lähme minu poole? Saame seal rahulikult rääkida."

„Hea küll."

Adrian avas mulle autoukse ning ma tänasin teda. Ma isegi pisut ootasin seda sõitu, sest ma ei olnud siiani Adriani juures kordagi käinud. Autos valitses meie vahel vaikus, kuid tundsin endal aega-ajalt Adriani pilku. Mulle meenus, kuidas Adriani vaba käsi iga autosõidu ajal mu reiel puhkas, aga täna mitte.

Jõudsime Adriani korteri ette, mis asus uhkemas ja uuemas elamurajoonis. Adrian juhatas meid neljandale korrusele, kus ta elas kolmetoalises korteris, mis oli väga avar ning ilus. Korter oli sisustatud lihtsalt, kuid samas maitsekalt.

„Siin on nii ilus ja avar,"ütlesin ma, et meie vahelist vaikust lõhkuda.

„Stella aitas mul seda sisustada, kui ma selle ostsin. Võta istet."

Istusin diivanile ning Adrian istus mu kõrvale. Kumbki ei tahtnud jututeemat üles võtta, seega istusime hetke taas vaikuses, kuni Adrian lõpuks suu avas.

„Arabella, mida ma valesti tegin? Ma olen püüdnud seda välja mõelda, kuid ma ei mõelnudki seda välja."

Ohkasin. „Sa plaanid mind maha jätta, Adrian."

„Mina plaanin sind maha jätta? Miks ma ise sellest midagi ei tea?"küsis poiss imestunult.

„Ma tulin üks õhtu bändiproovi, et teile saiakesi tuua. Ma teadsin, et teil oli tähtis koosolek, seega ma ei tahtnud kohe segada,"jutustasin ma, näppides oma pusanööre. „Ma kuulsin pealt, kuidas sa Markiga rääkisid ja mainisid, et pead mu maha jätma."

Adrian kuulas hoolega iga mu sõna ja raputas pead, kui ta oli lõpuks aru saanud, miks ma teda mitu päeva vältinud olin.

„Arabella, mu arm, sa oled asjadest täiesti valesti aru saanud."

„Ära kutsu mind nii!"hüüatasin ma. „Pealegi, kuidas saab sellisest lausest valesti aru saada?"

Adrian võttis mu kätest kinni, vaadates mulle silma. „See pole üldse nii nagu sa arvad. Mul ei ole plaanis sind maha jätta. Jah, ma ütlesin seda, aga ma ei mõelnud seda sellises kontekstis."

„Millises kontekstis sa seda mõtlesid?"

„Ma tahtsin sulle sellest samal õhtul rääkida, aga sa ei vastanud mu kõnedele. Me saime suure uudise."

„Mis uudise?"küsisin ma uudishimulikult.

Adrian ohkas. „Meil on võimalus minna kuueks kuuks tuurile. Esialgu kuueks kuuks, aga see võib pikeneda aastaks. Mark ennustas meile väga suurt edu tuuri ja kõigega."

„Issand, see on tõesti väga hea uudis!"kiljatasin ma.

„Jah, aga... Ma mõtlesin meist ja ma ei suutnud taluda mõtet, et pean kuus kuud sinust eemal olema. Me just saime kokku ja mulle tundus nagu peaksin su maha jätma. Ma ei mõelnud seda päriselt, Arabella."

„Anna andeks, Adrian. Anna andeks, et ma sind ei kuulanud,"sõnasin ma, haarates Adriani enda embusesse.

„Kõik on korras, mu arm."

Tundsin suurt kergendust, teades, et Adrianil ei olnud tõesti plaan mind maha jätta. Kuus kuud teineteisest eemal olla tundus piinarikas, kuid Adrian ei saanud sellist võimalust kasutamata jätta. Nad pidid tuurile minema. See oli võimalus, millest Adrian keelduda ei saanud.

„Adrian, sa pead tuurile minema. See on teile nii hea võimalus,"sõnasin ma, kui olime teineteisest eemaldunud.

„Aga meie, Arabella? Mis meist saab? Ma ei taha sinust kuus kuud eemal olla."

„Mina ka ei taha, aga ma usun, et me saame hakkama."

„Sa tõesti arvad nii?"

Noogutasin. „Me saime sellest hetkelisest arusaamatusest üle ja saame muust ka. Adrian, sa ei loobu võimalusest tuurile minna."

Adrian silitas mu põske ja naeratas. „Ma armastan sind väga, Arabella."

„Mina armastan sind rohkem. Tuhat korda rohkem."

„Ei, mina armastan sind rohkem."

Raputasin pead. „See pole võimalik. Mina armastan sind palju, palju rohkem."

Enne, kui Adrian jõudis mulle midagi vastata, peatasin ta suudlusega. Ma olin teda nii väga igatsenud. Ma olin igatsenud seda, kuidas Adriani huuled minu omasid puudutasid. Ma igatsesin Adriani käsi oma kehal...

Adrian tõstis mu osava liigutusega sülle, kõndides magamistuppa, katkestamata kordagi meie suudlust. Ta asetas mu õrnalt voodile ning ma avasin Adriani särginööbid, visates ta särgi põrandale. Eemaldasin ka Adriani püksirihma, tundes, kuidas Adriani suudlused mu kaelal aina karmimaks muutusid. Kohe, kui Adrian oli mu püksikud eemaldanud, silitas ta sõrmedega õrnalt mu kliitori juures.

„Fuck, Adrian..."

„Oh, juba nii märg,"sosistas Adrian ning kummardus, et ühte mu rindades imeda.

Adrian viis mind alati viimse piirini ja ma ei suutnud end tagasi hoida. Ta oli üles leidnud kõik mu vähegi sensitiivsemad kohad ja kasutas neid igati ära. Ma oleksin justkui seitsmendas taevas viibinud. Vaatasin Adrianile otsa, kui too sahtlist kondoomi otsis ja selle endale peale asetas, et seejärel minusse järsu tõukega siseneda.

„Adrian... pagan küll,"oigasin ma. Mu süda puperdas nagu pöörane ja kogu mu keha oli vallutanud naudingute värinad.

„Sa oled nii tubli, mu arm."

Adrian kummardus, et mind hetkeks huultele suudelda, jätkates oma kiirenenud tõugetega. Krabasin voodilinadest, tundes, kuidas orgasm justkui lainena kogu mu keha vallutas. Adrian vajus hingeldades mu kõrvale, jäädes mulle naeratades otsa vaatama.

„Ma ei kujuta ette, kuidas ma ilma sinuta kuus kuud hakkama saan. Ma ei taha sinust lahkuda, Arabella,"sosistas Adrian, lükates mu juuksesalku kõrva taha.

Võtsin Adriani käe enda pihku, naeratades talle veidi nukralt. „Mina ei taha ka sinust lahkuda, aga ma ei lase sul sellest võimalusest loobuda."

Asetasin pea Adriani rinnale, kuulates tema rahulikuks jäänud südametukseid. Kuus kuud ilma temata saab olema väga, väga raske, kuid see oli Adriani elu parim võimalus, millest ta ei saanud ära öelda.

Ma uskusin meisse, kuid sügaval südamesopis valitses mu sees ka hirm: mis siis, kui me ei saa hakkama?