Magus Kiusatus

5

Oli vaikne teisipäeva õhtu, kui ma kohviku uksed sulgesin. Vaikne oli hetkeni, mil Henry taas nähtavale ilmus ning ühe sekundiga langes mu tuju nulli.

"Henry, mida sa siin teed?"küsisin ma, püüdes kutist mööda saada, kuid ta seisis mu tee peal ees kindlalt kui kalju.

"Sa oled telefoninumbrit vahetanud,"märkis Henry, pannes käed rinnal risti.

Ohkasin. "Sa ei jätnud mulle muud võimalust."

"Arabella, kas me võiksime uuesti proovida? Ma tean, et ma olen täielik idioot, aga ma ei saa sind kaotada."

"Sellele oleksid sa pidanud enne mõtlema, kui Emmaga magasid,"vastasin turtsatades.

"Palun, ma ei saa ilma sinuta hakkama,"lausus Henry, hääles kuulda meeleheitlikku tooni. "Ma vajan sind."

Püüdsin Henryst mööda minna, kuid Henry oli taas minust kiirem, haarates mul õlgadest ning surudes mind külma kiviseina vastu. Kui enne tema silmadesse vaadates tundsin armastust, siis nüüd tundsin ainult hirmu ja ebamugavust. Proovisin karjuda, kuid mu hääl oleks justkui kõrri kinni jäänud.

"Henry, palun... Ma tahan lihtsalt koju minna,"palusin ma, kuuldes, kuidas mu hääl värises.

"Sa kas lased ta heaga lahti või see õhtu lõppeb sinu jaoks halvasti."

Ma ei oleks eales arvanud, et Adriani hääle kuulmine võiks mulle rõõmu valmistada, kuid hetke olukorras olin ma tema saabumise üle õnnelikum kui kunagi varem. Adrian astus paar sammu meile lähemale, vaadates oma süsimustade silmadega Henryle otsa. Mu keha läbisid külmavärinad ning see ei olnud ainult külmast ilmast.

"Jälle sina? See, mis siin toimub, ei ole sinu asi,"sisistas Henry.

"See on vägagi minu asi, sest me oleme koos ning mulle ei meeldi, kui mu tüdruksõpra jälitatakse ja hirmutatakse."

Mina ja Adrian oleme koos? Mul oleks suu üllatusest lahti vajunud, kuid siis ma taipasin - ehk üritab Adrian nii Henryst lahti saada. Kui Adrian mulle käe ulatas, otsustasin kaasa mängida, võttes ta käe vastu, mille peale Adrian mind enda selja taha lükkas. See oli juba teine kord, kui ta oli õigel ajal õiges kohas.

Henry turtsatas. "Ma tean küll sinu suhtumist naistesse. Ära püüagi mind lollitada."

"See ei puutu minusse, kas sa seda usud või mitte, aga hakka parem heaga astuma. Ma ei taha sind enam Arabella juures näha."

Adrian astus Henry suunas paar ähvardavat summa, mille peale Henry tõmbas kapuutsi pähe ning kadus nurgataha. Julgesin alles siis hingata, saamata aru, et olin terve aeg hinge kinni hoidnud.

"Kas kõik on korras?"küsis Adrian, pöörates end minu poole.

Noogutasin. "Sa oskad alati õigel ajal õiges kohas olla."

"Mu bändikaaslane Eric elab siin samas. Ma jalutasin auto poole, kui teid kuulsin,"selgitas Adrian, vaadates mind murelikult. Tema tavaline, ülbe olek oli kadunud ning see oli asendunud küljega, mida ma tema puhul harilikult ei näe: hoolivus.

"Aitäh sulle. Ma loodan, et see ei hakka traditsiooniks muutuma, et sa mind alati päästma pead."

Adrian turtsatas. "Sa tõmbad endale pidevalt jama kaela, seega ma ei imestaks."

"Ma pean sinuga nõustuma, et ma olen sitamagnet."

Adrian muigas, kuid oli taas tõsine. "Kas ma saadan su koju?"

"Ära tee endale tüli,"vastasin pead raputades. "Ma ei usu, et ta täna enam uuesti üritada julgeb."

"Ma saadan su Stella juurde. Ma ei taha endale mõrvasüüdistust kaela, kui ta siiski peaks uuesti välja ilmuma. Seda ma oma süütule hingele ei võta."

Turtsatasin. Adrian oli kõike muud kui süütu, kuid ma ei hakanud noormeest täna torkima. Saatus mängis minuga vingerpusse ning ta oli taaskord minu päästjaks osutunud. Kõndisime teineteise kõrval, aega-ajalt puutusid meie käed kokku. Tuul kandis minuni Adriani maskuliinse parfüümi, mida ma salamisi nautisin.

Stella kortermaja juurde jõudes, jäi Adrian minu ette seisma, silmitsedes mind hetkeks.

"Mis on?"küsisin ma, otsides kotist võtmeid.

"Ma arvan, et Henry sind niipea rahule ei jäta, seega mul oleks sulle ettepanek."

Vaatasin Adriani kahtlustavalt. "Ettepanek?"

"Me võime mängida, et oleme koos,"lausus Adrian, otsides nahktagi taskust suitsupakki ja välgumihklit.

"Mis kasu sina sellest saad?"

Adrian muigas. "Kas ma ei tohi oma südame sõpra aidata?"

Ehk peletaks see tõesti Henry eemale? Ignoreerimine ega telefoninumbri vahetamine ei aidanud. Võib-olla on Adriani jutus oma iva. Kui mu ellu tuleks keegi uus, jätaks Henry mind rahule.

"Ma mõtlen selle peale,"ütlesin ma, tegemata välja Adriani sarkastilisest kommentaarist.