Magus Kiusatus

7

"Sa lähed Adrianiga välja?"küsis Stella umbusklikult, vaadates mind, kui ma end peegli ees valmis sättisin.

"Jah, aga ma loodan, et suudan nii Henry endast eemal hoida,"seletasin ma, sättides juuksesalku kõrva taha.

"Loodame, et asi on seda väärt. Arvestades, et sa ei salli mu venda karvavõrdki."

Ohkasin. "Loodame."

Samal ajal kõlas koputus uksele, andes märku Adriani saabumisest. Ta vaatas mind pealaest jalatallani välja, kuid ma ei lugenud ta näoilmest, kas talle mu välimus meeldis või mitte. Mul ei olnud aimugi, kuhu Adrian mind viia kavatseb, seega olin pannud selga lihtsa, kuid ilusa kleidi. Lootsin, et mu riietus oli sobilik, kuhu ta iganes ta mind viia ka kavatses.

"Sa oled valmis. Tore. Ma ei peagi asjatult kaks tundi ootama,"sõnas Adrian, mille peale ma silmi pööritasin.

"Kui te tahate, et teie kohting usutav välja näeks, siis kohtle Arabellat hästi, eks?"manitses Stella, heites Adriani poole ma-hoiatan-sind pilgu. 

Adrian tõstis käed üles. "See ei ole alati minu süü, et me tülitseme."

"Hea küll, lähme. Ma saan temaga hakkama, Stella."

"Käituge korralikult!"hõikas Stella meile veel järele.

Auto juurde jõudes avas noormees mulle ukse, mille peale ma teda üllatunult vaatasin. Adrian pööritas silmi.

"Me pidime usutavalt käituma, et kohting tõeline tunduks. Ära arva midagi."

"Ma mõtlesin, et sa oled vahepeal kombeid õppinud, aga kus sa sellega,"ütlesin ma, istudes siiski autosse. 

Märkasin tagaistmel olevat piknikukorvi, mille kohta ma Adrianilt ka kohe küsisin.

"Me lähme randa. Piknikule,"seletas Adrian.

"Piknikule?"küsisin ma üllatunult.

"Jah. Sulle ei meeldi piknikud?"

"Mitte seda. Ma ei arvanud, et sina pikniku tüüpi oled. Pealegi, kas me ei pidanud minema rohkem avalikku kohta, kus on rohkem silmapaare meid jälgimas?"

"Mind jälgitakse pidevalt,"vastas Adrian õlgu kehitades.

"Nii et sul ikkagi on tagamõte, miks sa seda kõike teed? Loodad minu pealt rohkem kõmu uudistesse sattuda?"

"Võibolla. Loodame, et su endine peika ka ajakirjandust loeb."

Randa jõudes parkis Adrian auto puuvarju, võttis tagaistmelt piknikukorvi ning avas mulle taas autoukse. Ootamatult võttis ta mul käest kinni ja tahtsin end ta haardest vabastada, kuid Adrian raputas vaikselt pead.

"Usutavuse mõttes,"seletas Adrian. 

Noogutasin, pigistades Adriani kätt oma pihus.

Adrian muigas. "Sa ei tea, kui paljud tüdrukud teeksid ükskõik mida, et sinu asemel olla."

"Mina ei ole üks neist tüdrukutest ja sa tead seda,"ütlesin ma. See kohting polnud alanudki, kuid ma tahtsin siit juba minema saada. 

"Ise tead, millest ilma jääd."

See kohting tuleb katastroofiline, mõtlesin ma. Randa jõudes laotas Adrian teki maha ning ma ma istusin tekile, võttes piknikukorvist toiduained välja,

"Šampus?"küsisin ma, vaadates Adrianile küsivalt otsa.

"Jah. Sulle ei meeldi?"

"Mitte seda, lihtsalt... kuidas sa pärast autoga sõita kavatsed?"

Adrian pööritas silmi. "Ole nüüd, ühest klaasist ei jää purju."

"Ma ei usalda tavaoludes ka sinu sõidustiili."

"Kuule, ärme täna vähemalt tülitse,"palus Adrian. "Me peame usutavad välja nägema."

"Hea küll, matame hetkeks sõjakirve maha,"nõustusin ma, võttes oma šampusest lonksu.

"Kas Henry on sind hetkel veel tülitanud?"küsis Adrian, pannes klaasi liiva sisse seisma.

Raputasin pead. "Õnneks mitte. Võibolla sa peletasid ta eemale."

Sulgesin silmad, unustades hetkeks Adriani, Henry ja kõik teised probleemid. Viskasin end tekile pikali, lastes merekohinal ja linnulaulul oma kõrvu paitada.

"Me ei tulnud siia magama,"ütles Adrian, tuues mind olevikku tagasi. "Lähme ujuma. Vesi on soe."

Tõusin istukile, vaadates noormehele otsa. "Ma ei võtnud ujumisriideid kaasa."

"Sa võid paljalt ka tulla,"vastas Adrian muiates, pannes käed rinnal risti.

"Lollakas!"

"Ma ei tea, mida sina teed, aga mina lähen ujuma."

Meie silmside ei katkenud hetkeski, kui Adrian riided seljast võttis. Ma ei saanud salata, et ta nägi pagana hea välja. Ta võinuks mulle isegi meeldida, kui ta endast liiga palju ei arvaks.

Läksin Adrianiga kaasa, et vett katsuda ja pidin tõdema, et vesi oli tõesti soe. Tõmbasin seeliku üles ja läksin nii kaugele vette, et vaid mu põlved said märjaks.

Ootamatult hakkas Adrian mind pritsima ning ma üritasin tema eeat põgeneda, kuid asjatult.

"Cmoon, Arabella! Lõbutse!"

Andsin alla ning pritsisin Adriani vastu nii palju kui suutsin. Ühel hetkel aga libisesin väiksel kivil ning ma kukkusin vette, mille peale ma ahhetasin.

"Pagan küll! Kuidas ma nii sinu autosse istun?"küsisin ma, kui Adrian oli mind veest välja aidanud.

"Ma võin sulle oma riided laenata, mul on ehk autos varuriideid,"ütles Adrian muiates.

"See oleks sinust kena."

"Näed, ma oskan olla viisakas,"tähendas Adrian.

"Ainult siis, kui sa seda tahad."

Auto juurde jõudes otsis Adrian pagasiruumist välja dressipüksid ja särgi, mille ta mulle ulatas. Vahetasin riietuskabiinis riided, tundes riietel ikka veel Adriani mehelikku parfüümi.

"Kuule, mul tuli üks asi vahele. Sõber vajab abi. Me peame kohtingu pooleli jätma,"lausus Adrian, kui ma riietuskabiinist väljusin.

"Okei, arusaadav. Korjame asjad kokku rannast."

Korjasime piknikukorvi kokku ja istusime autosse, asudes koduteele. Stella korteri ette jõudes avas Adrian mulle ukse, jäädes mind hetkeks vaatama.

"Mis sa vaatad?"

"Mu riided sobivad sulle väga hästi,"ütles Adrian vaikselt ning minu üllatuseks suudles ta mind põsele.

Olin sellest hetkest nii lummatud ja üllatunud, et jäin veel tükiks ajaks kortermaja ette seisma, mõeldes, mis äsja juhtunud oli.