Magus Kiusatus

4

Õnnetus ei hüüa tulles nagu ütleb vanasõna.  Viisin kliendile tellimuse lauda, kui kohvikusse astus Adrian. Hea küll, Arabella, võta end kokku. Seisin uuesti leti taha, naeratades talle.

"Oh, keda ma näen! Mu lemmik inimene,"ütles Adrian, kasutades oma kõige sarkastilisemat tooni.

"Just sina olidki mu hommikust puudu,"lisasin ma, pannes käed rinnal risti.

Adrian võttis prillid eest, toetades end letile. "Kas nii on viisakas kliendiga käituda? Ma võiks su ülemusele kaebuse esitada."

"Sind teades, siis sa teeksid ka seda, et mu elu põrgulikuks muuta."

"Hea küll, ma võtan ühe musta kohvi. Kaasa."

"Saab tehtud."

Samal ajal, kui masin kohvi valmistas, helises Adriani telefon. Heitnud pilgu helistaja nimele, kutt ohkas. Ta lasi telefonil veel paar korda kutsuda, kuni otsustas kõne lõpuks vastu võtta.

"Mis on, Mark? Ma olen teel."

Hilinemine Adriani puhul mind ei üllata. Stella ja Adrian on täielikud vastandid: Stella sätib end alati varem valmis ning on vähemalt tund aega varem kohal, sest ta vihkab hilinemist. Adriani seevastu aga hilinemine ei huvita. Ma ei imestanud, kui Mark teisel pool toru vandus või muul viisil oma viha välja näitas.

"See teenindaja siin on hirmus aeglane. Ma ausalt ei tea, mis toimub."

Adrian saatis minu poole ühe pilgu, ise muiates. Pööritasin silmi. Kui poiss oli kõne lõpetanud, ulatasin talle termosesse valatud kohvi.

"Aeglane teenindaja? See oli ainuke vabandus, mis sa suutsid välja mõelda?"küsisin ma, teeseldes solvunut.

"Ma ei saanud Markile öelda, miks ma tegelikult hilinesin,"ütles Adrian, otsides rahakotist münte.

Turtsatasin. "Millega sa hakkama said?"

"Vedasin eilselt peolt ühe kauni neidise voodisse,"vastas ta, hääles kuulda uhkusenoote.

"Hea küll, sinu voodielust ma ei taha midagi teada,"ütlesin ma, tõstes käed üles. "Vaene neiu."

"Miks vaene? Ma lubasin talle parimat ööd ja seda ta sai,"sõnas Adrian, võttes lonksu oma kohvist. "Sina, mulle tundub, oled kuivale jäetud."

Ja enne, kui ma jõudsin noormehel midagi vastata, oli ta juba kadunud, õhus oli vaid tunda tema parfüümi. Uskumatu! Adrian fucking Holm. Saatan isiklikult.

Ma olen Adriani vihanud meie esimesest kohtumises peale. Kohtasin teda esimest korda tol päeval, kui nad meie uuteks naabriteks sattusid. Mina, uudishimuliku 13.aastase tüdrukuna, läksin naabrite juurde, lootes leida omale mängukaaslast. Sattusin hoopis Adriani otsa, kes oli Stellast kaks aastat vanem ning oli juba siis ülbe. Ta oli uhke ja ülbe, mis mind koheselt temast eemale tõrjus. Tol hetkel mõtlesin, et küllap on kõik poisid teismelisena sellised, kuid mida vanemaks ma sain, seda rohkem ma mõistsin, et mina ja Adrian absoluutselt omavahel ei matchi. Pidevad nääklused ja sõnelused olid täiesti normaalsed, kui ma Stella pool aega veetsin.

Mida vanemaks me saime, seda rohkem me üksteist norisime, katsetades teineteise taluvuse piire. Omamoodi oli see isegi naljakas, kuid oli hetke, kus ma tundsin, et soovisin Adrianile millegagi virutada. Hoidsin end siiski tagasi, et seda mitte teha. Adrian ei olnud seda väärt, et mind kehavigastuste tekitamise eest arreteeritakse.  

Hommikud kohvikus olid enamasti vaiksed. Kohvikus istus ainult üks naisterahvas, trükkides midagi arvutisse ning võttes vahepeal lonksu oma kohvist. Võpatasin, kui mu telefon taskus värisema hakkas. Kinnisilmi võisin öelda, et helistaja oli Henry ja mul oli õigus.

Arvasin, et sõnum kontserdil oli tema jaoks piisav, kuid ei. Ta helistas mulle päevast päeva ning minu ignoreerimine ei läinud talle sugugi korda. Stella soovitas numbrit vahetada ning ma kaalusin seda mõtet. 

Mulle piisas ühest peavalust minu elus ja selleks oli Adrian.