Magus Kiusatus

17

Vihkasin tagasi argiellu sukeldumist. Adrianil on olnud see nädal nii kiire, et näeme teineteist ainult vilksamisi, kui ta lõuna ajal kohvikust läbi käib. Seoses uue albumi ilmumisega on poistel see nädal täis olnud intervjuusid, kontserte ja fännidega kohtumisi.

Kui Adrian esmaspäevases intervjuus mainis, et ta on suhtes ja lõplikult hõivatud, plahvatas kogu meedia. Täna oli reede, kuid kui kohvikus väikeste pauside ajal internetis kolasin, siis oli juttu ainult Adrianist ja salapärasest neiust, kes oli rokkstaari südame lõplikult võitnud. Adrian ei olnud mu nime maininud, mille eest ma olin tänulik, sest oli pettunuid fänne, kellel ei olnud Adriani õnne üle hea meel ja kes minu suunas vihkavaid kommentaare kirjutasid. Püüdsin neist mitte välja teha nagu Adrian soovitanud oli, kuid see oli raskem, kui ma arvasin.

„Tõesti, sa ei tohiks neid kommentaare lugeda, Arabella,"ütles Elina murelikult, kes nõudega kööki saabus.

Sulgesin ohates telefoni, pistes selle põlletaskusse. „Ma tean, aga see on nii raske. Miks inimesed nii õelad on?"

„Nad on lihtsalt kadedad, et nendel Adrianiga võimalust ei olnud. Ära võta neid kommentaare tõsiselt."

„Seda on lihtsam öelda, kui teha, Elina."

Elina ohkas. „Ma tean. Ma lihtsalt... proovin kuidagi toeks olla."

„Aitäh, Elina,"ütlesin ma naeratades. „Sa oledki mulle väga suureks toeks. Ma peaksin lihtsalt tööle keskenduma. Töö viib mõtted mujale."

„Õige mõte! Lauda number kuus tulid kliendid."

„Hea küll, ma lähen teenindan neid. Aitäh sulle veel kord, Elina."

Tüdruk naeratas mulle ning läksin kuuenda laua juurde, kus kaks tütarlast teenindamist ootasid.

***

Sulgesin kohviku, käes paberkott saiakestega, mis tänasest päevast olid üle jäänud. Teadsin, et poistel on täna õhtul bändiruumis tähtis koosolek,  seega otsustasin sealt läbi hüpata ja poistele pirukaid viia.

Kohale jõudes hakkasin just uksele koputama, kuid nägin, et uks oli praokil ning jäin hetkeks vestlust pealt kuulama.

„Mark, ma ei saa nii..."

„Adrian, mõtle järele."

„Ma pean Arabella maha jätma."

Mu süda hakkas kiiremini põksuma, kui ma olin Adriani suust seda lauset kuulnud. Mäletasin selgelt, kuidas noormees ise oli lubanud mind mitte kunagi maha jätta.

„Kuule, ära ole nüüd nii dramaatiline."

„Aga see on nii! Ma pean Arabella maha jätma."

Ma ei suutnud rohkem vestlust pealt kuulata. Lahkusin bändiruumist nii kiiresti kui võimalik, püüdes pisaraid tagasi hoida. Hüppasin esimesele bussile, mis mind koju viis, mõeldes, mis just äsja juhtunud oli. Meie vahel oli kõik hästi. Miks ta peab mu järsku maha jätma?

Koju jõudes asetasin piruka koti köögilauale ja olin tänulik selle eest, et Stellat kodus polnud. Mul ei olnud jaksu talle seletada, mida ma kuulnud olin.

Viskasin end voodile, lastel pisaratel voolata, kui tundsin teksapükste taskus telefoni värisemas. Võtsin telefoni värisevate kätega taskust välja ja hakkasin juba kõnele vastama, kuid ekraanil vilkus Adriani nimi. Katkestasin kõne, panin telefoni täiesti hääletu peale ning viskasin end pikali.

Püüdsin endale kinnitada, et tegemist oli kindlasti mingi arusaamatusega, kuid ma isegi ei uskunud ennast. Ma pean Arabella maha jätma. Need olid sõnad, mida Adrian lausunud oli ja ma ei kuulnud valesti. Kas ma olin ise midagi valesti teinud? Ma olin nii segaduses, kuid hetkel oli Adrian viimane inimene, kellega ma rääkida soovisin.

Mõned tunnid hiljem äratas mind unest Stella, kes oli samuti töölt koju jõudnud, saades kohe aru, et midagi on valesti. Mul ei olnud aimugi, millal ma olin magama jäänud, kuid mu pea valutas nii hullult nagu mul oleks pohmakas.

„Miks sa Adriani kõnedele ei vasta? Ta on murest hullumas."

Sügasin silmi, haarates laua pealt telefoni järele. Mu telefon oli punane Adriani vastamata kõnedest ja sõnumitest. Ajal, mil ma olin magama jäänud, oli poiss saatnud ka viis sõnumit, kus ta oma muret väljendas.

„Ma ei taha temaga rääkida."

„Miks? Adrian oli murest hullumas, ta helistas mulle. Ma ei saa midagi aru, Arabella."

Ohkasin. „Adrian plaanib mu maha jätta."

Stella kortsutas kulmu. „Mis asja? See pole võimalik. Teie vahel on kõik hästi. Miks ta peaks seda tegema?"

Ohkasin sügavalt, enne kui Stellale kogu loo ära rääkisin. Sõbranna püüdis mind lohutada, et tegemist on kindlasti arusaamatusega ja ta lubas koheselt Adrianile helistada, kuid ma peatasin ta.

„Palun, ära helista talle."

„Ma annan talle vähemalt teada, et sinuga on kõik korras."

„Okei, aga ära maini talle midagi. Ma ei jaksa täna sellega tegeleda."

Stella noogutas ning läks kööki, kus ta Adrianile helistas. Kui Stella oli Adrianiga kõne lõpetanud, tuli tüdruk tagasi, käes veinipudel ja pokaalid.

„Aeg on veinipudel avada."