Magus Kiusatus

2

Enda üllatuseks ärkasin järgmisel hommikul voodis. Mul ei olnud aimugi, kuidas ma voodisse olin jõudnud. Mäletasin eilset päeva, kuid mis juhtus õhtul, oli täiesti selgusetu. Viimane asi, mida ma eilsest õhtust mäletasin, oli see, et Adrian ulatas mulle viskiklaasi, mille ma ühe sõõmuga tühjaks jõin.

Hoolimata oma tapvast peavalust, tõmbasin endale hommikumantli ümber ja suundusin kööki, kus minu üllatuseks istus ka Adrian. Arvasin, et ta lahkus eile.

"Ma teadsin, et kohvilõhn su üles ajab,"ütles Stella, pannes Adriani ette taldriku peekoni ja praemunaga.

"Kas sul valuvaigistit ei ole? Mul on tappev peavalu ja selles süüdistan ma Adriani."

"Mind?"küsis Adrian, teeseldes üllatust.

"Sind ja su neetud viskit,"täpsustasin ma.

"Keegi ei palunud sul tervet pudelit ära juua."

"Kuulge, rahu!"sekkub Stella, olles harjunud meie nääklustega. "Enne pead sööma, siis saad tabletti."

Stella on alati olnud emalikult hoolitsev kõikide oma sõprade ja pereliikmete suhtes. Vahet polnud, mis mure või probleem sul parasjagu oli, Stella hoolitses alati sinu eest. Sõbranna tõstis mulle taldriku ette ning ma tänasin teda. Mul oli Stellaga vedanud.

"Anna andeks, et ma eile ei vastanud. Mul oli tõesti nii kiire. Ühel rikkuril oli sünnipäev ja pidime cateringi kokku panema. Jõudsin vähemalt Adrianile helistada ja sulle järgi saata,"seletas Stella, istudes minu vastu.

"Ära muretse. Kõik lahenes."

"Mul on ikkagi paha tunne."

Naeratasin. "Sa muretsed natuke liiga palju."

"Pärast räägid mulle, mis juhtus, eks?"

"Muidugi,"vastasin ma. Heitsin ühe pilgu Adriani poole, kes endale muna ja peekoni juba sisse oli kühveldanud.

"Tänud hommikusöögi eest, õeke. Ma pean kiirustama, meil on bändiproov."

Stella naeratas Adrianile. "Muidugi, teil on esinemine homme. Kas me ka tasuta pääsmed saame?"

"Mark ajab asja joonde. Arvestades seda, kuidas ta sind iga kord silmadega õgib, kui sa bändiproovis oled."

"Adrian!"hüüatas Stella, mille ma peale muigasin. 

"Tehke see asi ükskord ära ja võtke endale tuba,"sõnas Adrian, haaras diivani pealt oma nahktagi ja lahkus korterist, enne kui Stella Adrianile vastata jõudis.

Ohkasin. "Kui ma Adrianiga üldse milleski nõus olen, siis... Miks sa Marki juba välja kutsunud pole?"

"Me ei pidanud minust rääkima, vaid sinust."

"Ma tahan sinu armuelust kuulda,"vaidlesin ma. rüübates lonksu oma kohvist.

Stella raputas pead. "Mida Henry tegi? Ja ei jäta ühtegi detaili vahele."

"Ma leidsin sõnumid Henry telefonis,"ütlesin ma ohates. "Ta pettis mind oma töökaaslase Emmaga, kellega tal väidetavalt ainult sõprus suhted olid."

"Persse!"vandus Stella. "Ma löön Henry maha."

"Ma teadsin juba ammu, et midagi nende vahel on, aga... Ma ei teinud sellest välja. Ma ei tahtnud seda Henryst uskuda."

Ma ei kavatsenud Henry pärast enam ühtegi pisarat valada, kuid tõe teada saamine tegi siiski haiget. Me planeerisime kooselu: meil oli korter, kus me koos elasime, me planeerisime tulevikus lapsi ja kogusime raha oma maja jaoks. Kõik need ilusad tulevikuplaanid olid vaid illusioon.

"Kuidas ma võisin lasta asjadel nii kaugele minna?"küsisin ma, vaadates Stellale otsa.

Stella pani oma käe minu käele. "Sa ei teadnud."

"Ma teadsin! Sisimas ma teadsin, aga ma ei teinud selle ära hoidmiseks mitte midagi. See on minu enda süü ka, mitte ainult Henry."

"Kullake... Mis sa arvad, kui teeks täna tüdrukute õhtu? Ostame veini, snäkke ja vaatame ühe hea filmi? Nii nagu põhikoolis."

Naeratasin. "See oleks tore. Mida ma ilma sinuta teeksin, Stella?"

***

Natuke lühike osa aga loodan, et meeldis ikka :D