Magus Kiusatus

14

Õhtul, kui olin töö lõpetanud ja kohviku sulgenud, ootas mind kohviku ees Adrian, salapärane naeratus näol.

„Kuidas tööpäev läks?"uuris Adrian, suudeldes mind põsele.

„Hästi. Kuidas sul plaadi salvestamine läks?"

„Suurepäraselt. Täna salvestasime viimase loo."

Naeratasin. „Seda on tore kuulda. Ma usun, et teie fännid väga ootavad seda."

Adrian avas mulle autoukse ning ma istusin sisse. Kartsin ikka veel Adrianiga ühes autos sõita, kuid minule üllatuseks oli ta natuke oma sõidustiili muutnud ja kiirust vähendanud.

„Ma viin su täna meie esimesele ametlikule kohtingule,"teatas Adrian, vaadates mulle otsa.

„Mis asja? Miks sa varem midagi ei öelnud? Ma pean kodust läbi käima, pessu minema ja riided vahetama..."

Adrian naeris. „Sa näed ilus välja täpselt sellisena nagu sa oled."

„Adrian, tõsiselt. Kas ma jõuan vähemalt pesus käia ja riided vahetada? Ma luban, et mul ei lähe kaks tundi."

„Okei, käime kodust läbi, kui su süda sellisel juhul rahul on, aga minu meelest ei peaks sa midagi muutma."

Kohe, kui Adrian oli Stella korteri ees auto peatanud, tormasin autost välja ja toimetasin nii kiiresti, kui suutsin. Adrian ootas mind kannatlikult esikus, aitades mul hiljem kahe kleidi vahel valida. 

„Kas sa võiksid vihjata, kuhu sa meid kohtingule viid?"küsisin ma, kui  tagasi autos olime.

Adrian raputas pead. „See ei oleks muidu üllatus. Kannata natuke veel, eks?"

„Hea küll. Sa oled eriti salapärane."

Adrian asetas oma käe mu reiele, mis ei lahkunud sealt hetkeski ning mu kehast käisid läbi külmavärinad. Tunne, mis mul tekkis, kui ma olin koos Adrianiga, oli täiesti teistmoodi. Nüüd, kus me teadsime teineteise tunnetest, oli kõik muutunud.

„Me oleme kohal,"lausus Adrian, tuues mind enda mõtetest välja.

Vaatasin ringi, nähes enda ümber mitmeid paate, mis sai tähendada ainult üht: Adrian oli toonud meid paadiga sõitma.

„Me lähme paadiga sõitma?"küsisin ma.

Adrian noogutas. „Just. Ma rentisin meile paadi ja me saame olla täiesti segamatult. Ainult meie kahekesi."

„Sa oskad paati ka juhtida?"küsisin ma üllatunult.

„Jah. Tule nüüd."

„Adrian, sellega on pisike probleem."

Adrian vaatas mind murelikult. „Mis probleem?"

„Ma olen natuke merehaige. Ma ei tea, kuidas ma seal vastu pean."

„Oh, pagan küll,"ütles Adrian ohates. „Me võime midagi muud välja mõelda. Anna andeks, kui ma oleksin teadnud..."

Raputasin pead. „Ei, me ei jäta seda ära. Vaatame, kuidas läheb. Sa juba maksid paadirendi eest ja ma ei taha su planeeritud kohtingut ära rikkuda."

„Arabella, sa ei rikuks midagi ära. Oled sa kindel, et tahad seda teha?"

„Jah, Adrian, ma olen kindel. Sellest on ammu möödas, kui ma viimati merel olin, aga ma ei usu, et midagi hullu juhtub."

Adrian võttis mul käest kinni ning jalutasime koos Adriani renditud paadini. Adrian heitis veel minu poole ühe mureliku pilgu, enne kui ma paati astusin ja too paadi käivitas. Naeratasin talle, kinnitades, et kõik on korras.

Istusin pingile ning Adrian käivitas paadi. Tuul sasis mu juukseid ja Adrian heitis mulle rooli tagant aega-ajalt paar pilku. Kui olime tükk aega sõitnud ja mandrit endam näha ei olnud, peatas Adrian paadi keset merd.

„Kõik hästi?"küsis Adrian, enne kui too šampuse ja pokaalid välja otsis.

Noogutasin. „Asi ei olegi nii hull kui ma arvasin."

Adrian avas pauguga šampusepudeli, nii et vahtu lendas igale poole mööda paati. Kiljatasin, kui vahtu ka minu peale lendas. Adrian kummardus, lakkudes mu kaelalt šampuse vahtu. Kui Adrian oli lõpetanud, istus kutt mu kõrvale ja lõime klaasid kokku.

„Meie terviseks,"ütles ta, võttes šampuses lonksu.

„Meie terviseks,"sõnasin ma, naeratades Adrianile.

„Merel on nii ilus,"ütlesin ma natukese aja pärast, vaadates loojuvat päikest. 

„On tõesti. Kuidas sul enesetunne on?"

„Kõik on hästi. Sa ei pea muretsema."

Istusin Adrianile sülle, mille peale noormees oma käed koheselt ümber minu piha asetas. Panin pea Adriani õlale ning nautisin päikeseloojangut. Mul oli Adrianiga koos nii hea olla, kuid mu sisemuses oli ka kahtluseuss, mis ei lasknud mul sülle sadanud õnne kaua nautida. Mingi osa minust käskis olla valvel ja mitte väga sügavalt armuda.

„Millest sa mõtled? Sa näid nii murelik,"uuris Adrian, pannes mu silme ette tükkiva juuksesalgu kõrva taha.

„See on tühiasi."

„Kuule, räägi nüüd. Me oleme koos ja ma tahan kõiki su muresid kuulda."

Ohkasin. „Ma tunnen ennast hetkel nii õnnelikult, aga... Minus on pisike kahtluseuss, mis ei lase mul õnne nautida."

„Mida see kahtluseuss sulle ütleb?"

„Seda, et ma peaksin valvel olema. Ma kardan, et ühel hetkel pöördud sa jälle endiseks ja sa vihkad mind. Jätad mu maha."

„Arabella, me oleme lõpuks koos ja mul ei ole plaaniski sind maha jätta. Sa tead, mida ma sinu vastu tunnen. Kust sul sellised mõtted tulevad?"

Kehitasin õlgu. „Anna andeks. Võibolla on need hirmud Henryga seotud. Me olime kunagi samuti õnnelikud, aga ikkagi läks ta kellegi teise juurde."

„Ma saan aru, miks sa seda kardad, aga kuula mind,"sõnas Adrian, võttes mu näo oma käte vahele. Adrian pühkis pöidlaga mu põselt pisara ja ma ei saanud arugi, et olin nutnud. „Ma luban sulle, et ma ei jäta sind. Mitte mingil juhul. Sa oled mulle väga kallis, Arabella."

„Sina mulle ka, Adrian."

Adrian asetas oma käed mu kuklale, tõmmates mind endale lähemale, et mind suudelda. Tundsin end palju kergemini nüüd, kui olin saanud Adrianile oma südant puistata. Adriani suudlused muutusid sügavamaks ja ta käed libisesid mu kleidi alla.

„Adrian, võtame täna rahulikult,"sosistasin ma suudluste vahele. „Ma tahan sinuga lihtsalt koos olla ja vaadet nautida."

Adrian naeratas. „Sul on õigus. Naudime vaadet ja joome šampust."

Lõime taas klaasid kokku ning heitsime pilgu päikesele, mis oli juba mere taha loojunud.